Ülikoolide liitumise musternäidiseks on 2005. aastal loodud Tallinna ülikool, mis moodustuski mitme Tallinnas asuva ülikooli ja akadeemilise asutuse ühinemisel. See koosneb varasemast Tallinna pedagoogikaülikoolist, Eesti humanitaarinstituudist, Ajaloo instituudist, Audentese ülikooli meediaosakonnast ja 2010. aastal sai endisest Akadeemia Nordist TLÜ õigusakadeemia. Äsja alustas Tallinna ülikool ühinemisläbirääkimisi ka Tallinna pedagoogilise seminariga (TPS).

„TPS-i nõukogu on juba langetanud ühinemist toetava otsuse, ülikooli senat arutab ühinemisega seonduvat maikuu keskel,“ kirjeldas hetkeseisu TLÜ rektor Tiit Land ja lisas, et positiivse otsuse korral alustab TPS uut akadeemilist aastat juba TLÜ osana.

Ülikoolide liitumise mõju tudengitele

Land kinnitas, et TPS-i üliõpilased liitumisest kuidagi ei kannata ning neist saavad täieõiguslikud TLÜ üliõpilased. „Kuna ühinemise üks põhjusi on sama valdkonna õppekavade ühine arendamine, siis näen potentsiaali õppekvaliteedi tõusuks ja üliõpilaste suuremaks motivatsiooniks. Samuti tekib neil võimalus jätkata õpinguid magistri- ja doktoriõppes,“ selgitas Land.

Landi sõnul on olukorras, kus üliõpilaste arv väheneb, ülikoolide liitumine loomulik protsess. „Tallinna ülikool lähtub liitumistel põhimõttest, et liituvad kõrgkoolid täiendavad üksteist sisuliselt, integreerides oma erialad ja tugevused ühtse katuse alla.“

Rektor lisas, et Akadeemia Nordi ühinemisprotsess kulges plaanipäraselt. Liitumisel kehtestatud 3-aastane üleminekuperiood hakkab lõppema, õppekavad on integreeritud TLÜ õppesüsteemi ja Landi hinnangul tunneb õigusakadeemia end Tallinna ülikooli täieõigusliku osana.

Kõrgharidusasutuste ühendamise peamise argumendina on välja toodud vajadus vähendada õppekavade otstarbetut dubleerimist Eesti kõrghariduses. Ühed väidavad, et erialade koondamine aitab tõhustada õppe- ja teadustöö kvaliteeti ning vähendada ressursside kulu. Teiselt poolt aga kõlab, et liitumine soodustab kõrgharidusmonopolide teket, lisaks kahjustab sunniviisiline ühendamine ülikoolide loomulikku vabadust õppe- ja teadustöös.

Kuidas mõjub ülikoolide liitumine aga tudengitele? Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets kinnitas, et erialade või koolide liitumise puhul võetakse alati arvesse ka üliõpilaste huve.

„Kui kooli juhtimisel on tekkinud vigu ja kvaliteedi madala taseme, juhtimisvigade või vahendite ebapiisavuse tõttu tuleb kool likvideerida, võib teatud tõrkeid tekkida ka üliõpilaste jaoks,“ nentis ta. „Samas oleme seni suutnud suuremaid probleeme vältida ja kõik soovijad on saanud lähedastel õppekavadel jätkata.“

Laidma on seisukohal, et kõrghariduses on ennekõike tähtis kvaliteet ja taseme hoidmiseks on vahel  vajalik ka mõni õppeasutus kaotada. „Kindlasti pole mõtet mitmes kohas sama asja keskpäraselt teha, samas ei saa me ilmselt ka kõiki tegevusi vaid ühte ülikooli koondada,“ hoidus ta ka teise äärmusesse minemast. Laidma sõnul on üheks oluliseks teguriks eriala nõudlus tööturul ning kui seda on vähe, on mitmes kohas sama eriala õpetamine tema hinnangul ebaotstarbekas.

Tartu ülikooli (TÜ) õppeprorektor Martin Hallik arvas, et teatav koondumine Eesti kõrgharidusmaastikul on hädavajalik, kuna kõrgkoolid ei suuda üksteisele pakkuda tõsiseltvõetavat konkurentsi. „Konkureerida on mõtet ikka tugevatel omavahel,“ ütles ta. Hallik ei arvanud, et ülikoolide liitumine või erialade koondamine kelleltki õppekohta või õppimise võimalust ära võtaks. „Üliõpilaste arv hakkab vähenema, kuna lihtsalt selles vanuses elanikkonna arv väheneb,“ selgitas ta.

Ühinemine peab olema vabatahtlik

Samas on Eesti maaülikooli (EMÜ) rektor Mait Klaassen alati olnud kategooriliselt vastu ülikoolide sunniviisilisele liitmisele, kuna ei näe, et see oleks parim lahendus kõrghariduse probleemidele.

„Kui inimesed ei hakka käesolevate ülikoolide raames koostööd tegema, siis mina ei poolda mingisugust liitmist,“ ütles Klaassen. „Igasugune liitumine peab olema vabatahtlik või vähemalt soovitud. Sunniviisiline liitmine ei too kellelegi kasu. Võib-olla ainult rektori palganumbrile.“

Meedias on spekuleeritud ka TÜ ja EMÜ liitumise üle, mis sai alguse TÜ rektor Alar Karise ideest, kuid sellest polegi kaugemale jõutud. Suuresti seetõttu, et EMÜ ei ole liitumisest huvitatud. Eelmisel kevadel tekitas palju kära jutt TÜ ja Estonian Business Schooli ühinemisest, mis on samuti siiani jäänud sündimata. Kuid ka TLÜ ja TPSi ühinemissoov näitab, et liitumiste tendents siiski jätkub.

Annes Aus

Kunstinäitustega on üldjuhul see lugu, et need on kunstinautijaid täis. Ei, ma ei proovi olla isekas kultuuritarbija, aga kuidas süveneda sellesse, mis seintelt või põrandatelt vastu vaatab, kui nood samad kunstinautijad ise tavaliselt justkui kunstiteosed mööda saali ringi õitsevad. Ja just see on mind kaua aega näitustelt eemal hoidnud või siis alles pool tundi enne sulgemist ligi hiilima sundinud. Nooruse Galerii on aga selles suhtes üpris hea erand, et seal on õhku. Mõõtmetelt väike ruum on ka selle konkreetse näituse tarbeks niivõrd hästi ära liigendatud, et reaalselt tekibki tunne, nagu oleksid ise ja sinu vastas kunst. Ja kunsti on muide head. Ja piisavalt.

Soomlaste maalikunstinäitus annab üpris hea ülevaate sellest, kus Skandinaavia noor kunst praegu on. Läbilõige heaoluühiskonnas kasvanutest, kellel pole kodus võõrvõimudest rusutud vanemaid põlvkondi, vallutab hinge päris hästi, kui sellel lubada. Värvi on neis rohkem ning see kohutav äng ja angst on vaat, et helguse sisse ära peidetud. Samas on tööd vaieldamatult vähem iroonilisemad kui näiteks meie oma tudengite omad ning sellest samast irooniast ja sarkasmist, mida Eesti noored ilmselt emapiimaga kaasa saavad, jääb võib-olla isegi natuke puudu. Aga see võib olla ka kinni eestlasest kunstivaatajas.

Ka ühiskonnakriitilisust ei kohta seekord galerii seintel, või vähemalt mitte sellist, mis pea maha võtab ja lisaks kaela kahekorra keerab. Äkki on skandinaavlased lihtsalt peenetundelisemad ja ei sülitagi kohe kõike välja, vaid lasevad sellel vaatajas pikemalt marineeruda? Eraldi tahaksin välja tuua Tapio Mömmö töö „Piirates“ (soome keeles „Rajattu“). See kergelt realistlik maal, mis kujutab kastis elavaid inimesi, kes küll tahavad välja astuda, aga ei saa, tekitab kindlasti eestlastes äratuntavaid emotsioone ja laseb ehk mõista kunstniku püüdu just piisaval määral.

Lisaks Mömmö töödele võime näha traditsioone mööda käivaid teoseid Saimaa ülikooli vilistlastelt, kes on pigem mässumeelsuse minetanud. Rahulike maalide kõrval leiavad omad vaatajad kindlasti ka praegu alles õppivate tudengite teosed, mis mõnikord raputavad nendes oleva kirega. Näitusel ringi liikudes kangastub paratamatult moodsa kunsti muuseum Kiasma, kus veel vähemalt pool aastat tagasi võis leida üsna sarnase tonaalsusega loodut. Üldine tempogi on sarnane – rahulik ja vaikne ja isegi tagasivaatav. Samas viitab ka näituse reklaamtekst traditsioonidele ja kunst ju ei peagi alati raputama. Ega ju? Ega ju?

Näitusel käis Barbara Lehtna

Seega juhatasid minu volbriöö pidustused sel korral sisse ansambel Nordic Sounds ja Fääri saartelt pärit lauljatar Eivør. Veel enne kontserdile minekut kuulasin selle laulja muusikat internetiavarustest ja tundsin, et see on huvitav, selles oli midagi müstilist, midagi ürgset, midagi põhjamaist. Samas olin siiski pigem äraootaval seisukohal.

Kontserdi algus, mil mängis sissejuhatuseks vaid ansambel Nordic Sounds, oli minu jaoks natuke unine. Eks põhjamaade karge loodus inspireeribki muidugi pigem rahulikku ja endassesüübivat muusikat tegema. Kui aga lavale astus elektrisinises kleidis blond paljasjalgne neiu, keda Villu Veski tutvustas kui tõenäolist šamaani Eivøri, ärkas kogu kontsert minu jaoks ellu. See pisike neiu, vaevalt 23-aastane, omab väga suurt häält, mis pole mitte tugev, vaid pigem sügav.

Kõige muljetavaldavam on aga see, mida ta oma häälega teha suudab. See tuleb nii sügavalt tema seest, et ka kõige kähedam kärin kõlab tema suust täiesti loomulikuna. Kui silmad kinni panna, siis tõuseb kujutlusse pilt pikkade takkus juustega šamaanist, kes taob oma trummi ja ümiseb käreda häälega loitse. Kui silmad avada, vaatab lavalt vastu aga pisike blond tütarlaps, kes elab oma muusikat läbi.

See pani mind mõtlema, miks minu kõige meeldejäävamad kontserdielamused pärinevad just välismaistelt artistidelt… Jõudsin järeldusele, et need üllatavad mind. Minna kuulama või vaatama midagi, mille suhtes sul pole mingeid sisulisi ootusi, annab võimaluse siiralt üllatuda ja üdini nautida.

Peale Eivøri ürgse hääle üllatas mind ka Taavo Remmeli imetabane kontrabassimäng ja soolo, mis kinnitas minus nõusolekut Patrick Süskindi väitega näidendis „Kontrabass“: kontrabass võib vabalt olla ka soolopill.

Kontserdil käis Kadri Inselberg
Jazzkaar 2012

Kas sa saaksid-oskaksid-tahaksid kultuuri defineerida?

Mind on kolm aastat õpetatud kultuuri defineerima. Selle aja jooksul olen ma aru saanud, et kõik on kultuur. Kunst, muusika ja teater – need on kõrgkultuur.

Ja sina igapäevaselt tegeled järelikult siis kõrgkultuuriga?

Ma tahaksin öelda, et ma tegelen kunstidega. Mulle tundub, et kunstnikel on teistsugune maailmapilt, kuidagi teravam või emotsionaalsem. Mulle meeldivad inspireerivad inimesed ja mulle meeldib see teistpidine maailm.

Aga mis sind kunstide juures inspireerib?

Jagamise moment. Mulle on väga-väga südamelähedane kultuurikasvatus, kuigi see nüüd kostub kuidagi üheplaaniliselt või jäigalt, aga mulle tõesti meeldib mõte inimeste kultuuri juurde toomisest. Mind on toodud ja ma olen selles suhtes eelistatud seisus. Ma tahan, et inimestel oleks võimalus ja mida nooremalt neid aidatakse, seda parem. Meil on paratamatult argielu ja see elu on väga majanduslik ning rahapõhine. Ma tahaksin uskuda, et on ka midagi suuremat, midagi, mis paneks inimesed naeratama.

Kuidas see inimeste kultuuri juurde toomine täpselt käib?

Hiljuti ma sattusin ERMi aastakonverentsile, kus astus üles Liverpooli muuseumi direktor ja tema rääkis sellest, kuidas ta viis oma viieaastase tütre muuseumisse. Seda tüdrukut ei huvitanud jalgpallisein, teda ei huvitanud ajalugu ega Titanic, ainuke asi, mis talle meeldis, oli see, et ta sai panna endale printsessikleidi selga ja käia sellega mööda muuseumi. See detail jäi talle meelde. Direktor lisas, et varem oli tal üks päev nädalas, kus ta ei pidanud muuseumi minema, aga tütar, kes nüüd on juba kaheksane, veab teda ka vabal päeval sinna. See tähendab seda, et me peame huvi tekitamiseks leidma puutepunktid erinevate vanusegruppide jaoks. Erinevate inimeste jaoks on need erinevad asjad, kultuurikorraldajate ülesanne on need üles leida.

Mulle väga meeldib see sinu mõte, et kultuuri võiks pigem nimetada kunstiks või kunstideks. Mis sinu enese jaoks on see parim kunst või kunstiliik?

Kõigepealt tuleb mõelda sellele, milliste kunstideni ma olen ise jõudnud. Mulle on alati meeldinud kirjandus, pool oma elu olen tegelenud teatriga ja läbi nende olen ma praeguseks jõudnud kujutava kunstini. Samas ma tunnen omakorda puudust, et ma tean nii vähe muusikast ja filmist.

Sa oled nüüd elanud Tartus kolm aastat ja see linn lausa kihab kultuurist, aga ise oled pärit Pärnust, mille elanikud tihti kurdavad, et seal ei ole kultuuri või see on välja suremas. Mis sa sellest arvad?

Kahjuks oleme silmitsi selle nähtusega, et kõik on koondumas pealinna. Meie suurimad teatrid on kas Tartus või Tallinnas, suurimad festivalid on Tartus või Tallinnas, aga tegelikult on väikestel linnadel väga suur eelis. Ma tean seda, kui keeruline on Tartus mingi uue asjaga välja tulla ja sellele publik leida, sest kogu aeg toimub palju väikeseid asju. See tähendab seda, et õnnestumiseks peab üritus olema väga suur, suurte rahadega ja suure meediakajastusega.

Väiksemates linnades on aga selliseid lihtsamaid üritusi märksa kergem korraldada. Nii Pärnus, Haapsalus, Rakveres või isegi Viljandis… kas või sellel aastal me plaanime TEDx konverentsi ja üks meie eesmärke on see konverents viia kättesaadavaks üle Eesti. Ka PÖFF on teinud seda, et korraldab suuremat festivali Tallinnas, aga väikseimaid seansse tehakse üle Eesti ja nende linnade inimesed on nii õnnelikud, et neil on, kuhu minna ja mida vaadata. See näitab, et meil on väikelinnades kultuurile publik olemas.

Kui TEDx on juba tuntud üritus, siis ma räägiks sinuga pigem kohtumisõhtust „Inimene kohtub inimesega“, mis tähendab seda, et ühel õhtul kohtuvad kaks erinevast valdkonnast kunstiinimest ja jagavad oma mõtteid kultuurist. See tundub nii põnev ja on vist olnud ka. Kuidas sul selline mõte tekkis?

Maikuus toimub viies õhtu ja kontseptsioon on aasta jooksul tohutult muutunud. Domus Dorpatensise hing Martin Noorkõiv küsis mu käest, millisena mina sellist üritust näeksin. Meil on erinevad inimesed ja kultuurivaldkonnad, samas ei saa kõik valdkonnad ühtlast kajastust. Näiteks meie päevalehed kajastavad väga palju teatriüritusi, aga mitte pooltki nii palju tantsulavastusi. Seega ongi meie mõte tuua esile neid inimesi, kes seda vääriksid, samas ka erinevaid kultuurinähtusi, kuna Eestis ei ole ainult kirjandus ja teater, vaid meil toimub nii palju erinevaid asju ja see on oluline. Aga kogu üritus on saanud selliseks ikkagi meeskonnatööna.

Kas sa näed ennast näiteks järgmise 20 aasta jooksul Eesti kultuuri loomas?

Ma näen, mida võiks muuta ja mida oleks vaja muuta ja kuidas saaks paremini, seega ma tõesti loodan, et mina jõuan nende inimesteni, kelleni oleks vaja jõuda.

Barbara Lehtna

Tallinna tehnikaülikool on viimasel ajal meedias silma paistnud eriskummaliste uudistega. Esiteks pälvis tähelepanu lõbus reklaam, mis kutsus naisi TTÜsse, sest sealt saab eduka mehe. Järgmiseks kirjutati innovatsioonist: TTÜs hakkavad koristajate asemel põrandaid puhtana hoidma robot-tolmuimejad. Ühesõnaga: Tallinna tehnikaülikool oskab väga hästi hoida tasakaalu asjaliku ja lõbusa vahel. Veel üks näide selle kohta on nende Tudengimaja.

Alates eelmise aasta sügisest ei pea TTÜ tudengid otsima melu linnast, vaid leiavad selle enda kooli juurest Tudengimajast. 1500 ruutmeetri pealt leiab 11 tudengiorganisatsiooni, kohviku, mängutoa, kontserdisaali ja seminariruumid. Kõik see muudab TTÜ Tudengimaja ainulaadseks mitte ainult Eestis, vaid ka Baltimaades.

Tudengimaja peod? Korralikud!

Tõestus, et Tudengimaja hoiab tasakaalu lõbusa ja hariva vahel, peitub näiteks öö läbi õppimise ürituses. Tudengimaja kohviku juhataja Kersti Tobi ütleb, et kolmel jaanuari sessipäeval oli Tudengimaja avatud 24 h, et kõik Tallinna tudengid saaksid eksamiteks valmistuda selleks sobivas atmosfääris. „Õppurid võtsid ürituse väga hästi vastu. Et osavõtjate arv kasvas iga ööga ning tagasiside oli äärmiselt positiivne, plaanime ühisõppimise traditsiooniks muuta,“ lausub Tobi.

Tudengimaja pooleaastase tegevuse järel on traditsiooniks saanud muugi kui ühine öö läbi õppimine. Näiteks toimub majas pidudesari „!?“. Sarja viimasel peol Vaheeksam!? käis Tallinna ülikooli tudeng Kerli Saar. Ta ütleb, et peol viibides saab aru, et oled tudengimajas, kuid see on igati hea. „Mulle ei olegi jäänud muljet, et nad üritaksid kesklinna klubidega konkureerida. Joogid on mõistliku hinnaga ja muusika on hea – tantsida saab,“ iseloomustab ta Tudengimaja pidu. Tallinna ülikoolis sarnast pinda ei ole, kuigi võiks. „See oleks võidud planeerida näiteks uue maja keldrisse. Asukoht on ju TTÜga võrreldes super!“ arvab Kerli.

Tudengimaja turundusjuht Liisa Mitt mõistab, et kõik tudengid vajavad kohta, kus õppetööst puhata. Seepärast on TTÜ Tudengimaja avatud kõigile. „Siia on iga päev oodatud tudengid nii TTÜst kui ka kõikjalt teistest üli- ja kõrgkoolidest,“ lausub ta. „Tudengimaja liidab meid kõiki – tudengeid omavahel, aga ka õppejõude ja sõpru muudest koolidest.“

Ammendamatu programm

Tudengimaja eesmärk on pakkuda meelelahutust igale maitsele. Kui mõnele on meelelahutus koos õppimine, siis teine lõõgastub pidutsedes ja kolmas hoopis lauamänge mängides. Seda kõike majast leiab. Sel semestril toimuvad seal T-Teatri etendused, kolm erinevat tantsukursust salsast svingini, harivad avalikud loengud, rahvusvahelised vestlusringid, erineva muusika ning stiiliga peod jpm. Kogu aeg saab majas mängida lauamänge, kaarte, piljardit, videomänge ning veeta niisama mõnusat aega õppides või sõprade seltsis.

TTÜ üliõpilasesinduse esimees Tauri Kärson ütleb, et Tudengimaja on vähemalt kaheksa aasta töö tulemus. Tudengimaja eelkäijateks olid praeguse majandus- ja sotsiaalteaduskonna hoone asemel asunud Roheline Konn, kus toimusid tipikate esimesed suuremad tudengipeod. Pärast selle lammutamist hakati üliõpilasesinduses mõtlema, et ülikooliperel võiks olla ülikooli kampuses koht koos käimiseks ja pidutsemiseks. „Nii hakkaski mõte idanema oma tudengimaja järele. Nüüd kui see valmis on, siis on ainult hea meel, sest majas rahvas liigub ja tudengitele see meeldib,“ lausub Kärson.

Viivika Rõuk

Äsja bakalaureusekraadi omandanud noored leiavad end madalapalgalistelt töökohtadelt, mille vältimiseks esialgu ülikooli astuti. Kelnerid, ettekandjad, baaridaamid, administraatorid, müüjad – need on hõivanud kõige populaarsemate ametite edetabeli tipu. Asjade taoline käik on aga purustanud nii mõnegi tudengi unistuse, kes lootis, et tasemel ülikoolikraad on kõrgest õppemaksust ja kaelani võlgadest hoolimata kogu vaeva väärt, kirjutab Associated Press.

Võimalused erinevad valdkonniti

Kuigi nõudlus noorte helgete peade järele on suur nii teadus-, tervishoiu- kui ka haridussektoris, jäävad tagaplaanile humanitaaralad, kus tööd on pea võimatu leida.

„Ma isegi ei tea, mida ma otsima peaksin,“ ütleb Michael Bledsoe (23), kes räägib oma kuudepikkusest tulemusteta jäänud tööotsinguist. Praegu Seattle’is kohvikus leiba teeniv Bledsoe lõpetas ülikooli 2010. aastal loovkirjutamise erialal.

Kuigi noormees oli pärast ülikooli lõpetamist lootusrikas, et saadud kraad loob rohkem võimalusi, ei jäänud tal pärast kolmekuulist paigalseisu üle muud, kui leppida barista ametiga kohalikus kohvikus. Tänaseks on Bledsoe baristana töötanud viimased kaks aastat. Tema enda sõnul saatis ta algul CV-sid välja kolmel-neljal korral päevas, kuid vastused olid eranditult eitavad just vähese praktilise kogemuse tõttu. Nüüd, peaaegu lootust kaotamas, vastab ta tööpakkumistele iga paari nädala tagant.

Iga kuu miinimumilähedase palgaga leppima pidava Bledsoe sõnul aitasid teda õppelaenu tagasimaksmisel tema vanemad. Kas õpinguid kõrgemal tasemel jätkata, ei ole noormees veel otsustanud, kuna karjäärivõimalused ei tundu paljutõotavad.

Olukord aina halvenenud

Bledsoe olukord heidab valgust aina suurenevale, ent vähe adresseeritud probleemile. Jääb mulje, et otsused, mida noored teevad juba varakult – haridustase, eriala valik, kuidas maksta õpingute eest – kannavad endas pikaajalist mõju, eriti just rahalises osas.

Harvardi majandusteadlase Richard Freemani sõnul on probleem aina süvenev, ka nüüd, kui kogu laenuvõlgade koorem USA tudengite seas ületas ühe triljoni dollari piiri. „Kui sa ei ole kindel, mida sa tahaksid tulevikus teha, on ilmselt targem mõnda aega töötada, et selgeks teha, mida sa kõrghariduselt täpselt ootad. Kui sul muidugi õnnestub tööd saada.“

Northeasterni ülikooli teadlaste poolt läbi viidud uuringu tulemusena selgus, et tööta või võimetele mitte vastaval töökohal on poolteist miljonit ehk üle 53 protsendi alla 25aastastest bakalaureusekraadi omandatutest. See on viimase 11 aasta kõrgeim protsent (kümmekond aastat varem oli see protsent 41).

Hirm lõpetamise ees

Nevada osariigis, kus töötute arv on ühendriikide kõrgeim, ootavad sel kevadel lõpetavad tudengid tööturule sisenemist suure ettevaatusega. „See on päris hirmus,“ ütleb Cameron Bawden (22), kes lõpetab õige pea Nevada ülikooli ärinduse erialal. Tema perekond on teda juba aastaid keerulise tööturu eest hoiatanud, mistõttu hakkas ta juba varakult oma CV-d üles ehitama, töötades nii ettekandjana kui tehes turunduspraktikat kohalikus lennufirmas.

Bawdeni sõnul on suurem osa tema ülikooli lõpetanud tuttavatest kas töötud või teenivad leiba teenindussektoris, kus ülikoolikraadi niikuinii ei nõuta. „Väikses linnas on tööd raske leida,“ ütles Bawden, „ainult tutvused loevad.“

Oma ülikooliõpingute vilju ootab kannatamatult ka Kelman Edwards Jr. (24). Pärast bioloogia bakalaureusekraadi saamist möödunud aasta mais, leidis ta ainsa töökoha ehitusel. Pärast viit kuud otsustas ta töölt lahkuda, et keskenduda erialase töö leidmisele. Edwards kandideeris laborandi kohtadele, kuid ülikoolikraadist ei piisanud – talle öeldi pidevalt, et otsitakse spetsiaalsete oskustega inimesi.

„Ma arvasin, et bakalaureusekraad bioloogia vallas on kindel pilet saamaks tööle, ent tuleb välja, et iga töökoht eeldab eelnevat kogemust,“ rääkis noomees. Hiljuti karjäärinõustajaga kohtunud Edwards sai ainsaks nõuandeks jätkata õpinguid kõrgemal tasemel. „Kõik ütlevad alati – mine ülikooli“, ütles Edwards, „aga kui sa ükskord lõpetad, siis vaatab sulle vastu ei midagi muud kui tühjus.“

Helen Mihelson

Kui mitmed sõbrad-tuttavad leiavad Liisa kirjeldamiseks peamiselt kiidusõnu, siis hindab endine kõrgushüppaja ennast palju karmimalt. Ta ei taha, et temast tehakse ülistavaid lugusid. Ta ei taha, et teda nimetatakse ainult tubliks, toredaks ja ilusaks. Seega anname Liisale võimaluse endast rääkida nii, nagu tema ennast näeb.

Mida õppisid ülikoolis bakalaureuseastmes?

Õppisin psühholoogiat, ajakirjandust ja kommunikatsiooni, majandust. Lisaks olen läbinud ka mitmesuguseid koolitusi.

Miks just selline erialade valik?

Psühholoogia on mind alati huvitanud. Olen tänu aktiivsele sportimisele palju spordipsühholoogiaga kokku puutunud ning juba varakult meeldis mulle psühholoogiaalaseid raamatuid lugeda. Esimesel ülikooliaastal võtsin lisaks psühholoogia ainetele ka ajakirjanduse- ja kommunikatsiooniinstituudist ühe vabaaine, tänu millele hakkas ka see valdkond üha enam huvi pakkuma. Lõpuks tegin sealt nii palju aineid ära, et see sai mu kõrvalerialaks. Antud ained avardasid nii silmaringi kui olid ka psühholoogiaga seotud. Majanduse võtsin hiljem juurde, kuna psühholoogia ja ajakirjanduse-kommunikatsiooni põhilised ained sain tehtud juba kahe aastaga. Kuna sain veel tasuta õppida, täiendasin end kolmanda bakalaureuseaasta ajal majanduses. Olen selle otsusega väga rahul, kuigi tunnen end sellel alal ikka võhikuna, sest sain vaid algteadmised.

Millal otsustasid, et hakkad magistris õppima kahel õppekaval?

Mind huvitavad mõlemad valdkonnad väga ja päris keeruline oli valida. Need on omavahel nii palju seotud ning täiendavad teineteist. Mul ei olnud alguses kindlat plaani, et hakkan kahte magistrit tegema, kuid kuna erialade lõikes on ained ja teemad nii seotud (üks aine on teisele eeldusaine jne), siis leidsin, et on siiski parem mõlemad täismahus läbida. Seega olen hetkel ametlikult kommunikatsioonijuhtimise erialal ning psühholoogiat teen nii-öelda selle kõrvalt, aga ikkagi täismahus.

Kui palju on sul kahe õppekava peale kattuvaid aineid?

Mitte ühtegi ei ole. Kui, siis saan vabaaineid üle kanda.

Millist aega ja pingutust nõuab sinult õppimine praegu?

Minu jaoks ongi vaheldus, kui saan kahte eriala omandada. Ma praegu töötan psühholoogina. Kui ma võtaks ainult psühholoogia eriala, siis läheks pigem raskeks. Palju parem on end täiendada teistel erialadel ka. Kuna mõlemad erialad huvitavad mind, siis miks mitte neid ka õppida.

Oled töötav üliõpilane. Kuidas see mõjutab sinu õpinguid?

Mingil määral kindlasti mõjutab. Kõikides ainetes ma käia ei saa, kuna aega ei ole. Mul on aga väga hea tööandja, kes arvestab minu õpingutega. Kui mul on vaja kooli minna, siis saan oma töögraafikut natuke ümber mängida. Õppejõududega ma midagi eraldi küll läbi ei räägi, vaid teen kõik vajaliku ära.

Milline on sinu suhtumine õpingute ajal töötamisse? Kas see tuleb tudengile pigem kasuks või kahjuks?

Oleneb sellest, mis eriala sa õpid. Täiskohaga tööle tegelikult ei soovitaks üldse minna enne teise kursuse lõppu. Tööga kaasneb ikkagi juba natuke teistsugune elu kui tudengina. Üliõpilaselu peaks ka ju nautima.

Psühholoogia puhul ütleks, et bakalaureuse ajal töötamine ei tule kasuks ja siis ei saa oma erialal niikuinii tööd veel teha. Magistritasemel samas soovitatakse juba vaikselt tööle või praktikatele minna, et õpitut praktiseerida.

Teine olukord on aga kommunikatsioonijuhtimises. On hea, kui suhteliselt vara saab juba praktilist kogemust ning ideid, kuidas õpinguid reaalse tööeluga seostada. Minu hinnangul on õpingud sel erialal ka efektiivsemad, kui õppimisega samal ajal tööd teha või  praktikal viibida.

Kas sul vaba aega ka on?

Jah, ikka on. Kõik arvavad, et mul ei ole vaba aega, aga tegelikult saan oma tunniplaani hästi kombineerida, kuna kommunikatsioonijuhtimise ained on enamasti nädalavahetustel ja suur osa psühholoogia omadest nädala sees. Neid aineid ei ole nii palju ega nii suurte mahtudega, et üldse vaba aega ei jääks. Kuna ma praegu ei ole täiskohaga tööl, siis jõuan eriti hästi.

Ära ei väsi?

Vahel ikka väsin ära. Kui tegevus on huvitav, siis sobib. Kui ma peaksin sunniviisiliselt seda tegema, näiteks puhtalt eesmärgiga, et saada kahte magistrit, siis läheks päris raskeks. Kuna seostan erialasid omavahel ja tegelen piisavalt ka oma huvialadega, siis ei tunne, et seda kõike oleks liiga palju.

Tegelikult ma käin ühes koolis veel. Ma käin kaks korda kuus mänguteraapiat õppimas, kus tuleb kohal olla täispäevad. Kuna mul on kool ja töö, siis kaks täispäeva ühest nädalast lisavad samuti koormust. Ka seal on vaja teha mitmeid kodutöid ja lõputöö, kuid need on väga arendavad ja praktilist kogemust andvad. Mulle väga meeldib seal ning usun, et see laiendab mu silmaringi ning annab juurde oskusi lapsi ja noori paremini aidata.

Mida tahaksid veel teha, kuid pole jõudnud?

Ma tahaks igasuguseid asju veel juurde võtta ja käia veel rohkematel koolitustel, välisvahetustes ja reisidel. Lisaks võiks alati veel rohkem oma huvialadega tegeleda. Tegelikult on väga hea nii, nagu ma praegu teen. Usun, et liiga palju asju korraga ei ole mõtet teha, sest see oleks poolik tegemine. Sellisel juhul kannatab tehtu kvaliteet ning tegemisest ei ole siis nii palju ka rõõmu.

Kui magistriõpingud lõppenud, mida edasi teed?

Ausalt öeldes ma ei teagi veel. Ma tahaks midagi kindlasti õppida. Üks plaan on edasi õppida kognitiivkäitumisteraapia terapeudiks ning selles vallas end täiendada. Usun, et jäängi kogu aeg õppima ja ennast täiendama, kuna on veel nii palju asju, mida tahaks uurida ja teha.

Ken Rohelaan

Tartu ülikooli tudengid Maarja Mandri ja Triin Randoja on mõlemad ühtaegu hõivatud nii kõrghariduse omandamisega kui ka pereloomise ja lapsekasvatamisega.

Koolieelse lasteasutuse õpetajaks õppival Maarja Mandril oli seljataga üks õppeaasta, kui tema tütar Mirjam sündis. Praegu on Mirjam aasta ja kaheksa kuu vanune ning vajab, nagu väike laps ikka, et keegi pidevalt tema järele vaataks. „Esimene semester, kui Mirjam oli väike, siis hoidis teda mu vanaema, aga siis jäi tema haigeks ja tuli kähku-kähku hoidja leida,“ kirjeldas Mandri. Ta elab koos lapse ja elukaaslasega ühikas ning tema sõnul mahuvad nad ühikatuppa igati hästi ära.

Humanitaarteadusi õppiva Triin Randoja poeg Aaron sündis kolmanda kursuse ajal ning on praeguseks aasta ja kahe kuu vanune. „Kuna mul jäi üks semester puudu – seitse ainet ja lõputöö –, siis ma olen nüüd viimase aasta jooksul teinud neid seitset ainet ja minul kooliga nii väga kiire ei ole,“ rääkis Randoja.

Õppimiseks mõni tund päevas

Kuigi lapsesaamine on nende noorte emade ellu toonud väga palju positiivsust ja kasulikke kogemusi, nõuavad võsukesed siiski ka igapäevaselt omajagu aega ja energiat. Kaasa ei aita ka see, et Mirjam ja Aaron on mõlemad väga energilised lapsed.

„Kui Mirjam väiksem oli, siis ta magas suure osa ajast. Aga praegu on põhimõtteliselt päevas kaks tundi õppimiseks, ega rohkem ei olegi,“ kirjeldas Mandri oma päevast ajajaotust, aga lisas, et õppetöö kvaliteet sellest siiski ei kannata. „Tead, et ongi need kaks tundi aega ja võtad sellest ajast maksimumi. Sa ei istu, ei vaata telekat ega laiskle niisama – sa tõepoolest ka õpid.“

Randoja tõi välja, et esseede kirjutamiseks või eksamiteks õppimiseks jääb aega sageli väheks. „Sellist vaikset aega on hästi raske leida,“ nentis ta. „Sest laps tahab ikkagi oma osa saada ja teda väga ei huvita, kas sul on eksam või mingi muu asi.“

Mõlemad kinnitasid, et lähedased on nende suhtes igati toetavad ja abivalmis olnud, lisaks on ka kursuse ja õppejõudude suhtumine igati positiivne.

Lastehoidu oleks vaja

Mandri, kel on lõpetamisest puudu veel üks õppeaasta, nentis, et kui ülikool pakuks omalt poolt lastehoiuteenust, jääks tal õppimise jaoks palju rohkem aega ja energiat. Lasteaiakohta leida tal nii kiiresti lootust ei ole. „Praegu ma küll tunnen, et oleks vaja mingit kohta, et oleks seda vaikset aega – just selleks, et õppida. Sest laps magab üha vähem ja vähem,“ märkis ta.

Randojal jääb kooli kõrvalt rohkem aega, mistõttu lastehoiu järele temal otsest vajadust ei ole. Küll aga oli ta veendunud, et see tuleks kasuks nii mõnelegi lapsega üliõpilasele. „Ma arvan, et väga paljud kasutaksid seda teenust,“ ütles ta. „Ja väga paljud käiksid ka rohkem ülikoolis, ei jätaks seda pooleli. Kui ikkagi jääb aasta või kaks puudu ja last kuhugi panna ei ole, siis see on väga keeruline olukord.“

Kui Maarja Mandri ja Triin Randoja on mõlemad võtnud mõnel semestril vähem aineid, aga kooliteed katkestanud ei ole, siis Tartu ülikoolis klassiõpetajaks õppiv Liis Ränik on praegu lapsega akadeemilisel puhkusel. „Kui ta pisem oli, siis ma käisin koolis,“ ütles ta ja lisas, et veel sügisel proovis ta lapse kõrvalt loengutes käia, aga sellest ei tulnud midagi välja. Praegu on Ränik neljakuuse Uku-Lauriga kodune.  „Ilmselgelt ma ju ei saa iga päev koolis käia,“ märkis ta, et lapse jaoks peab ka siis veel aega varuma.

Lastehoid tudengite praktikakohana

Lastehoiuteenuse järele Ränikul hetkel vajadust ei ole, siiski pakkus ta välja idee, kuidas lapse kõrvalt õppivate tudengite elu lihtsamaks teha. „Kindlasti oleks edaspidi kergem koolis käia, kui näiteks koolieelse õppeasutuse õpetajateks õppivad tudengid praktikana lastehoiu teeksid,“ soovitas ta. „Seda eriti juhul, kui laps lastesõime või lasteaeda kohta ei saa. Järjekorrad teatavasti on pikad ja Tartu linnas on kohti ainult Tartusse sissekirjutatud lastele.“

Tartu ülikooli juures lastehoidu ei tegutse – küll aga on TÜ Pärnu kolledži juures Tudengiruum, mis ennekõike on mõeldud loengute vahepeal puhke- ja kööginurgana. Lisaks sellele on seal ka mähkimislaud ja mängunurk, mistõttu tudengitest emadel on võimalik oma lastega seal tegeleda.

Lastehoiuteenus on aga täiesti olemas Tallinna ülikoolil (TLÜ) ja Tallinna tehnikaülikoolil (TTÜ). TLÜ lastetuba on ellu kutsutud üliõpilasesinduse poolt koostöös MTÜ-ga ProjecktsAreUs ning see pakub kooli töötajatele ja tudengitele lastehoidu tasuta. See tegutseb vabatahtlikkuse alusel ja sõltub väikestest annetustest, mida teevad näiteks tudengitest lapsevanemad ise.

„Iga päev on registreeringuid ja korraga on tavaliselt hoiul neli-viis-kuus last,“ kirjeldas lastetoa juhataja Sirli Päike, et lastehoiu järele on pidevalt nõudlust. „Enamjaolt kasutavad lastetuba need üliõpilased, kelle lapsed on lasteaia ootejärjekorras.“

TTÜ-s tegutseb tegutseb mängutuba Tipila, mis avati septembris ja kuulub hiljuti asutatud Tudengimaja koosseisu. Lisaks on TTÜ tudengitele ja töötajatele kasutada üks rühm lasteaiast Pallipõnn, mis asub tehnikaülikoolile kuuluvates ruumides aadressil Akadeemia tee 5.

Maire Kaljuveer, Pallipõnni direktor selgitas, et sisuliselt on tegemist täiesti tavalise lasteaiarühmaga, mis on lihtsalt eraldatud ainult TTÜ jaoks, et saaks üldise järjekorra väliselt oma lapsi sinna panna.

Tartu ülikoolis tegutseb lastehoid vaid sessiperioodil, ÖÖraamatukogu ürituse raames. Sel ajal on raamatukogus avatud lastehoid Nimmik-Nummik, kus tudengite õppimise ajal hoolitsevad laste eest raamatukogu töötajad ja näiteks naiskorporatsiooni liikmed. Püsivat lastehoidu pole Tartu ülikoolis siiani avatud peamiselt ruumipuuduse tõttu, ütles TÜ üliõpilasesinduse esimees Erik Raudsepp.

Annes Aus

Ideelaboris saab tegeleda ideedega, mis loengut kuulates koolipingis tekivad, ent mis oma pöörasusega nõuaksid suurt pühendumust, ahhetama panevalt palju ressursse ning muidugi juhendajat, kes idee õiges suunas liikuma paneks.
Algselt esitati ideelaborisse 37 ideed, millest on tänaseks võistlustulle jäänud kümmekond parimat. Üheks ideelabori märksõnaks on valdkonnaülesus –  meeskonnas on koos liikmed erinevatelt teadusaladelt. Nii ei ole midagi imelikku selles, kui ühe idee kallal töötavad tulevane arst, majandusteadlane, füüsik ja õigusteadlane.

Nutigiid muudab bussisõidu harivaks

Kümne konkurentsi püsima jäänud idee hulgast leiab näiteks Nutigiidi. Nutitelefonile mõeldud rakenduse eesmärk on pakkuda inimestele, kes pidevalt mööda suuremaid Eesti maanteid sõidavad, võimalust tutvuda huvitavate tee äärde jäävate objektidega. Selgitatakse põnevamaid seiku
asulate ajaloost, ajaloolistest sündmustest, loodusobjektidest ja muudest vaatamisväärsustest. Rakenduse ühe väljatöötaja Kaarin Koosa sõnul õpib läbi selle paremini oma kodumaad tundma. „See peaks pakkuma vaheldust nendele inimestele, kes sageli sama teed sõidavad, ning lõbustama ka neid, kes ise rooli ei keera. Seega võiks rakendus olla suunatud mitte ainult juhile, vaid ka ülejäänud sõidumasina seltskonnale,“ rääkis Koosa.

Kuigi rakenduse idee käis välja Eesti maanteemuuseum, tuli siiski leida kamp asjast huvitatud tudengeid. Kaarin Koosa usub, et Ideelabor võlub eelkõige võimalusega väljendada lennukat fantaasiat uute sõpradega. Ja uusi sõpru leiab projekti vältel küll. Ka nutigiidi meeskond ei olnud juba varem headest sõpradest moodustunud, vaid huvilised leiti kohapealt. „Üks semiootik lahkus meie juurest teise meeskonda. Järjekordsel Ideelabori ühiskohtumisel saime üsna juhuslikult uue liikme majanduse erialalt. Ja ühe liikme rääkisin mina pehmeks, kuna meil oli puudu IT-taustaga meeskonnaliige,“ rääkis Koosa. Tänaseks päevaks on meeskond koosseisult üsna kirju: sellesse kuuluvad bioloog, loodusteaduste õpetaja, ajaloolane, inimgeograaf ning majanduse ja füüsika eriala inimesed.

Kahe kuuga on tiim jõudnud rakenduse valmimisele sammu lähemale – olemas on rakenduse kontseptsioon ning enam-vähem on ka selge, milline see välja hakkab nägema. „Võiks arvata, et kaks kuud on pikk aeg, aga kui inimesed käivad koolis ja ka tööl, siis polegi nii lihtne leida piisavalt aega ka Ideelabori projektile,“ nentis Koosa.

QR-kood päästab tüütust poodlemisest

Lisaks nutigiidile tegeleb aktiivselt oma idee elluviimisega neljaliikmeline tiim, kuhu on ühiste huvide tulemusena kokku saanud informaatika
doktorant, kaks majandusteadlast ja sotsioloogia magistrant. Meeskonda juhtima asunud Kadri Pelisaar tutvustas meile ideed lähemalt: „Usutavasti on igaühel üks lemmiksärk või lemmikteksapaar, mis istuvad sedavõrd hästi, et neist ei tahaks loobuda, hoolimata sellest, et need näevad juba vanad ja kulunud välja. Meie lahendus on luua algoritm, mis lähtuvalt lemmikriiete mõõtudest leiab paljude müügilolevate riiete seast kõige sarnasemad ja kõige tõenäolisemalt sellised, milles inimene võiks end sama hästi tunda.“ Pelisaar usub, et praegu veel arendamisjärgus oleva QR-koodi kasutuselevõtt aitaks rahulikumalt hingata neil inimestel, kes poeskäimisest väga ei vaimustu.

Ka nende jaoks on viimased kaks kuud olnud suures osas eneseleidmise protsess. Idee realiseerimiseks alustati päris algusest: esialgu viidi end teemaga kurssi, uuriti, mida arvavad rõivatootjad, tehnoloogiaarendajad ja võimalikud tarbijad. Tänaseks päevaks on ambitsioonikas idee viinud meeskonna nii TÜ tehnoloogiainstituuti, Eesti juhtivaima särgitootja Sangari ja virtuaalse proovikabiini Fits.me kontorisse. „Tehnoloogiainstituudis katsetasime omal nahal mõõtmist 3D inimkeha skänneri abil, Sangaris said meile selgemaks Eesti särgitootmise võlud ja valud; Fits.me kontoris katsetasime, kuidas klapib virtuaalses proovikabiinis nähtav mannekeenist tehtud pilt reaalse peegelpildiga, kandes sama särki enda seljas,“ rääkis Pelisaar.

Aga mis saab kõige vingematest ideedest? Ideelabor jagab semestri lõpus rahalise preemia igas teadusvaldkonnas ning andmata ei jää ka eripreemiad, mida on tervelt neli: humaniora, medicina, realia et naturalia ja socialia vallas. Kadri Pelisaar, kelle juhendamisel võib peagi poodlemine ülilihtsaks muutuda, kinnitab, et auhinnafond pole kogu protsessi juures olulisim. „Ausalt öeldes tundub mulle, et meie tiim ei ole üldse hetkel raha peal väljas. Me lihtsalt naudime protsessi ja seltskonda ning vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Auhind suurendaks ilmselt soovi edasi pürgida. Võitnud oleme me juba nagunii.“

Helen Mihelson

Poliitiline lubadus, mida ei täideta

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) lubas tasuta kõrgharidust kõigile võimekatele. EÜLi poolt tõime avalikes aruteludes sellele juurde kaks olulist mõõdet ehk motivatsiooni ja suutlikkuse – lisaks võimele õppida peab olema ka huvi ja võimalused õppida. Õppemaksuta õppe eelduseks pidi saama motiveeritud ja võimekate tudengite võtmine kõrgkoolidesse õppima ning nendele korralike õppetoetuste tagamine.

Kahjuks on see poliitiline lubadus seadusse kirjutamisel omandanud hoopis teise tähenduse. Kui valimistel sai Riigikogu ning valitsuse moodustanud IRL ja Reformierakond mandaadi kehtestada tasuta kõrgharidus üldlevinud reeglina, siis haridusminister valmistas Riigikogu enamuse toetusel ja heakskiidul ette hoopis eelnõu, millega soovitakse teha tasuta õppivad tudengid meie kõrgkoolides pigem eranditeks.

Põhiseaduslik kooskõla versus õiguskosmeetika

Tudengite rõõmuks andis Vabariigi President Riigikogule uue võimaluse kõrgharidusreformi kava ettevalmistada. Kahjuks ei ole parlament seda võimalust täiel määral kasutanud ning on seaduseelnõus teinud vähima võimaliku sisulise muutmise.

Põhiseaduslikkus ei saa väljenduda vaid õigustehnilistes nüanssides. Kui me räägime õigusest haridusele ning ülikoolide autonoomiast, siis pole paari lause muutmine ja lisamine uue taseme saavutamine, vaid tegelike probleemide jätkuv eiramine. Kogu tasuta kõrghariduse loogika on eelnõu pooldajate sõnades taandatud sellele, et kirjeldada tingimusi, millal tudeng peab hakkama maksma õpingute eest, mistap on tagaplaanile jäänud reformi esialgne eesmärk – tagada kõigile võimekatele ja motiveeritud isikutele tasuta õpe kõrgkoolides. Selliselt aga ei võida keegi.

Demokraatlik käitumistava eeldab tasakaalu huvirühmade vahel

EÜL on õppinud kõrgharidusreformi protsessist kindlasti ühte – oma seisukohtadel peavad olema faktilised põhjendused ning neid tuleb kohati väsimiseni korrata, sest poliitikud kuulavad tihti vaid seda, mis kõlab vastu avalikust arvamusest. Hetkest, kui kõrgharidusteema hakkas avalikes aruteludes vastu kajama ja kui teised kodanikuühendused tulid üliõpilaskonnaga kaasa, muutus ka poliitikute toon ja valmidus avaldada seisukohti reformikava ja –alternatiivide kohta.

Kogu reformikava ning koostamise ja arutelude juures jääb kumama ka üks teine ja veel põhjapanevam teema: kui palju siis lõpuks on poliitikud ja riigiinstitutsioonide esindajad valmis kuulama kodanikuühendusi ja vabakonda.  Küsimus ei olegi enam selles, kellel on õigus, vaid selles, et kõigil on õigus osaleda, olla ära kuulatud ning saada sisukaid vastuseid ja reageeringuid oma seisukohtadele ja ettepanekutele.

Need poliitikud, kes väidavad, et praegune eelnõu on tasakaal erinevate huvirühmade vahel, eksitavad teadlikult avalikkust. Mitmed ettepanekud nii kõrgkoolide kui üliõpilaskonna poolt jäid Riigikogus arvestamata. Eesmärgiks olnud tasakaalu rikkusid eelkõige need Riigikogu liikmed, kes EÜL-i ja rektorite nõukogude ettepanekud maha hääletasid.

Eimar Veldre
Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees