Külli Kruuspak, EÜL

Mis on kõrgharidusreform?

Kõrgharidusreform ehk tasuta kõrgharidus. Alates 2013. õppeaastast kõrgharidusteed alustavad tudengid saavad õppida ilma õppetasu maksmata. Siiski on teatud aspekte, millega tuleks arvestada. Tasuta on võimalik õppida avalik-õiguslikes ülikoolides, riigi rakenduskõrgkoolides ja eraõiguslikus Eesti infotehnoloogia kolledžis. Erakõrgkoolis õppija peab õppemaksu ise tasuma. Oluliseks nõudeks on ka see, et tudeng peab õppima täiskoormusega eestikeelsel õppekaval.

Täiskoormusel õppimine tähendab seda, et õppeaasta lõpuks on kogutud minimaalselt 60 Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkti (EAP-d). Juhul kui I semestril täidab üliõpilane 32 EAP-d ja järgmisel semestril 28 EAP-d, on tal ikkagi kumulatiivselt õppekava täidetud. Siinjuures on oluline ära märkida, et vähemalt 30 EAP-d on soovituslik täita esimesel semestril. Miks? Õppeteenustasu tegemata jäänud ainepunktide eest võib üliõpilaselt küsida semestripõhiselt. See tähendab, et esimesel semestril võlgu jäädud ainepunktide eest võib kõrgkool esitada arve teise semestri alguses ja nende eest tuleb tasuda ka siis, kui teisel semestril puuduolevad ainepunktid täidetakse.

Mis saab siis, kui täiskoormuse nõuet ei täideta? Sellisel juhul võib kõrgkool nõuda õppekulude osalist hüvitamist ainult tegemata jäänud ainepunktide eest. Õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad ühe EAP kohta kehtestab valitsus ja nende alusel kinnitab õppekulude osalise hüvitamise korra ning konkreetse hüvitamise määra kõrgkooli nõukogu. Kõrgkool võib luua tudengite jaoks soodsamad tingimused ning kehtestada õppekoormuse nõudeks ka vähem kui 30 EAP-d semestris. Kui sobiv kõrgkool ning eriala on õpinguteks välja valitud, tuleks uurida, mis kriteeriumid on õppekoormuse ja tegemata ainepunktide hüvitamise osas kehtestatud, et vältida ebameeldivaid üllatusi.

Neilt üliõpilastelt, kes asuvad alates 2013. õppeaastast õppima täiskoormusel eestikeelsel õppekaval, ei tohi kõrgkool esimesel semestril õppekulude hüvitamist nõuda. Alates teisest semestrist sõltub see, kas üliõpilane peab õppekulusid osaliselt hüvitama või mitte, üliõpilase läbitud õppekava mahust ning kõrgkooli kehtestatud tingimustest. Võimalik on õppida ka osakoormusel, kuid sellisel juhul on võimalik õppeteenustasu küsida juba esimesel semestril. Kui osakoormusel õppima asunud üliõpilane hakkab õppekava täitma täies mahus, ei tohi ülikool temalt õppekulude hüvitamist nõuda ja ta liigub automaatselt täiskoormusega õppesse.

Kõrgkooli sisseastumine

Õppeasutus kehtestab igale õppekavale vastuvõtutingimused. Üldjuhul kehtestavad kõrgkoolid sisseastumislävendi, mille ületanud immatrikuleeritakse üliõpilasteks. Konkreetsed sisseastumistingimused otsustab iga kõrgkool ise. Teatud juhtudel võib kõrgkool kehtestada ülempiiri, millest rohkem üliõpilasi vastu ei võeta. Sellisel juhul seatakse piirmäär üliõpilaste arvu põhiselt ja moodustatakse pingerida. Pingereapõhist vastuvõttu võib õppeasutuses kasutada olukorras, kus üliõpilaste rühma suurus on otseselt seotud õppetöö läbiviimise võimalustega. Vastuvõtutingimustes ei või enam seada eraldi lävendeid näiteks osakoormuse või täiskoormusega õppurite jaoks, vaid lävendeid/pingeridu saab õppekava kohta olla üks. Eraldi vastuvõttu ei toimu, v.a juhul kui õppekaval ainult osakoormusega õpet pakutaksegi.

Kas praegu õppivad tudengid saavad edaspidi tasuta õpinguid jätkata? Üldjuhul ei saa, kuna kõrgkoolil on õigus (aga mitte kohustus) nõuda õppekulude osalist hüvitamist üliõpilaselt, kes on kahe eelneva õppeaasta jooksul oma õpingud katkestanud ja samale õppekavale uuesti õppima asunud, olenemata sellest, kas ta on varem õppinud riigieelarvelisel (RE) või riigieelarvevälisel (REV) kohal.

Samal kõrgharidusastmel (nt bakalaureus) õppimine ei ole piiratud ja seda võib teha korduvalt. Piiratud on aga võimalus mitu korda samal kõrgharidusastmel tasuta õppida. See hõlmab nii neid, kes on lõpetanud õppekava täies mahus kui ka neid üliõpilasi, kes on õpingud katkestanud pärast õppekava poole nominaalaja läbimist. Määravaks on õppimine vähemalt poole nominaalaja ulatuses. Juhul kui tudeng tunneb, et valitud eriala ei ole tema jaoks sobilik ning tal on läbitud vähem kui pool nominaalaega, on tal veel võimalus mõnel teisel erialal tasuta õppida.

Kui üliõpilane soovib samal astmel uuesti tasuta õppida, saab ta seda teha pärast õppekava kolmekordse nominaalaja möödumist, mida arvutatakse õppeasutusse immatrikuleerimise hetkest vastavale kõrgharidusastmele. See tähendab, et kui üliõpilane on juba bakalaureuse- või magistrikraadi omandanud ning soovib ka teist, siis selleks, et uuesti tasuta õppida, peab ta ootama vastavalt kraadile kas üheksa või kuus aastat. Samade kõrgharidusastmetena ei käsitleta rakenduskõrgharidusõpet ja bakalaureuseõpet. Näiteks juhul kui isik on lõpetanud bakalaureuseõppe, saab ta kohe järgmisel aastal asuda rakenduskõrgharidusõppesse, kus täies mahus õppides õppekulusid hüvitama ei pea.

Kui kolmekordne nominaalaeg ei ole möödunud, on õppeasutusel õigus üliõpilaselt õppekulude hüvitamist nõuda ka siis, kui üliõpilane asub õppima eestikeelsele õppekavale ja täidab õppekava vähemalt 60 EAP-d aastas. Sellises olukorras ei ole õppeasutusel õigust õppekulude hüvitamise nõudest loobuda. Teatud erandeid võib ette tulla ning need on määratud ministeeriumi ja kõrgkooli vahelises lepingus. Sellekohast infot saab ennekõike kõrgkoolist.

Veel olulist infot

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) kaudu omandatud ainepunkte arvestatakse endiselt õppekava täidetud mahu hulka, kuid ei võeta arvesse õppeteenustasu arvestamisel. Näiteks kui üliõpilasele arvestatakse läbitaval õppekaval 15 EAPd VÕTA kaudu, peab ta tasuta õppes püsimiseks endiselt sooritama vähemalt 30 EAPd semestris ja 60 EAPd aastas. Küll aga lüheneb sellisel juhul üliõpilase õppeaeg. See tähendab, et õppekava mahu täitmisel küll VÕTA-t arvestatakse, kuid üliõpilasele ei rakendu õigus VÕTA kaudu saadud täiendavate ainepunktide toel õppekaval õppeteenustasuta õppida.

Oluliseks muutuseks on ka asjaolu, et tudengitel, kes alustavad õpinguid 2013/2014. õppeaastal, ei ole enam õigust täita õppekava akadeemilisel puhkusel viibides. Erandjuhtudeks on üliõpilased, kes on keskmise, raske või sügava puudega; alla 3-aastase lapse või puudega lapse vanem või eestkostja või on akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistuse läbimisega. Enne 2013/2014. õppeaastat ülikooli sisse astunud üliõpilastel on õigus akadeemilisel puhkusel viibides täita õppekava kuni 2015/2016. õppeaasta lõpuni. Alates 2016/2017. õppeaastast kohaldatakse kõikidele tudengitele sama regulatsiooni – akadeemilisel puhkusel olles on õigus õppekava täita vaid erandjuhtumitel.

Kas vahetusüliõpilasena välisriigis õppides kohalduvad samad õppekava täitmise ja õppekulude hüvitamise reeglid? Juhul kui üliõpilane õpib välisriigi õppeasutuses vähemalt kolm kuud ja sealt saadud õppetulemusi arvestatakse tema kodukõrgkoolis vähemalt 15 EAP ulatuses õppekava täitmise osana, siis ei nõuta õppekava täitmist 30 EAP mahus neil semestritel, kui üliõpilane õppis välisriigi õppeasutuses, ja ka mitte välisriigis õppimisele järgneval semestril. Õppekava nominaalkestus pikeneb iga välisriigis õpitud semestri võrra.

Jane Niit

Mõeldes Hollandile, tulevad esimeste asjadena meelde tulbipõllud, puukingad, tuuleveskid, kurikuulus Amsterdam ning meeliköitev jalgpallihullus. Nüüd jätame aga need klišeed kõrvale ning räägime Hollandis tudeeriva Henrikuga hoopis tähtsamatel teemadel: välismaal ülikoolis hakkamasaamisest, hirmutavast elumuutusest, ilusa disainiga jalgratastest ning üldisest eluolust seal maailma kõige pikemate inimestega riigis.    „Mu elus oli parasjagu selline hetk, kus tundsin kerget vaimset mandumist ja kuna miski  mind otseselt kinni ei hoidnud, siis välismaa kogemused, silmaring ja õppimine koos tundus vägagi värskendav,” meenutab Henrik ning lisab: “küll aga kolm aastat on pikk aeg ja veidi õudne tundus fakt, et kooli lõpetades olen ma 28. Sellele vaatamata pole ma kordagi kahetsenud tehtud otsust!”

Henriku koduülikooliks saigi mullu sügisel The Hague University of Applied Sciences, kus ta alustas oma õpinguid sellisel erialal nagu Industrial Design Engineering the Open Innovator ehk maakeeli öeldes tootearendus, spetsialiseerumisega disaini innovatsioonile.  „Minu jaoks isiklikult on selle leidmine jackpot,” hõiskab Henrik juba jutuajamise alguses ning selgitab õhinal lahti selle keerulise nimetusega eriala tekkimise tagamaa: „sisuliselt leiti, et tulevikus on vaja (juba praegu tekib töökohti) inimesi, kes tegeleksid tuleviku planeerimisega, trendide järgimise, vajaduste uurimise, innovatsiooni jms-ga. Ja seda meie oma erialaga teemegi.”

Hollandi õppesüsteemist ning inglise keeles õppimisest

Hollandis on kaht tüüpi ülikoole: applied sciences ehk rakenduskõrgkoolid ning research based ehk teaduslikud ülikoolid. Haagi ülikool kuulub esmalt nimetatud valdkonda ning keskendubki just teadmiste praktilisele poolele. Henrik on ise „maitsnud” ka Tallinna tehnikaülikooli mehaanikateaduskonna tootearendust ja seega toob välja kahe süsteemi peamised erinevused. „Õpime tegemise käigus oma ala spetsialistide juhendamise abil ja klassikalisi loenguid on vähe. Enamik loenguid on sisuliselt grupitöö vormis projektid, mille käigus õpitakse ja paralleelselt antakse ka loenguid. Samas klassikalised eksamid sisuliselt puuduvad, mille asemel on kirjalikud projektid ja nende presentatsioonid. Esimesel õppeaastal on kokku kaks-kolm kirjalikku eksamit sõltuvalt valikainetest,” kirjeldab Henrik.

Samamoodi keskendub rakenduskõrgkool tihedale koostööle nii kohalike kui ka rahvusvaheliste ettevõtetega, andes noortele nii praktilist töökogemust kui ka kasulikke tutvusi enda valitud valdkonnas. „Kohe esimesel aastal saime „päris” kliendid, kellele oma töid esitada ja kellega koostööd teha. Parimad näited on Port of Rotterdam, Unilever ja ING Bank. Minu kliendiks sai Port of Rotterdam. Teisel semestril oli ülimahukas aine project future ehk tulevikuvisioonide ja -stsenaariumite planeerimine. Meie ülesandeks oli olemasoleva informatsiooni, trendide ja konteksti analüüs ning selle põhjal tulevikuvisioonide loomine. Eelkõige ootasid nad meilt, et me suudaksime neid üllatada millegagi, mille peale nad ise ei ole mõelnud. Sadam oli sedavõrd rahul meie tööga, et avaldas tulemused ka oma kodulehel,” tunneb Henrik uhkust saavutatud tunnustuse üle.

Kui eespool nimetatud tegurid on omased peaaegu kõikidele rakenduskõrgkoolidele, siis Henriku eriala läheb rohkem süvitsi. See tuleneb sellest, et nimetatud eriala on vaid paar aastat vana ning tegemist on omamoodi pioneeriga sellise õppemeetodi valdkonnas. „Väga tihti saab teemasid ise valida või vähemalt valida omale loetelust sobivaim. Ei pea järgima otseselt mingeid kirjutamisvormi reegleid, vaid kui peame tegema raporti või essee, siis jagatakse ka n-ö stiilipunkte kujunduse eest. Õppimise käigus õpetavad õpetajad õpilasi ja ka vastupidi, sest kui rääkida innovatsiooni viimastest sõnadest, siis ei jõua mitte keegi neil silma peal hoida. Üksteisele jagatakse informatsiooni ja kogemuste abil õpitakse. Selline asi toimub tegelikult ka internetis (foorumid, kommuunid, Youtube, Facebook, ajaveebid), kus enamikule tegevustele on inimesed, kes ei ole ilmtingimata spetsialistid, õpetused teinud.”

Veel üks erinevus Eestiga on sealse ülikooli rahvusvaheliselt kirju seltskond ning hollandlased ise on kohati lausa arvulises vähemuses. „Kursusekaaslaseid on Ameerikast, Indoneesiast, Mehhikost, Portugalist, Hiinast jne.  Päris kohalikke on kokku ainult kolm ja teist samapalju muid Hollandi keelt kõnelevaid inimesi,” naerab Henrik, kuid tõsinedes lisab, et peab olema ka ettevaatlik: „vahel kipub ununema, et ümberringi on inimesed erineva kultuuri ja poliitilise taustaga, seega enne tundlike teemade puudutamist tuleb läbi mõelda, et kellegi tundeid ei riivaks, kui sa just ei taha suuremasse poliitilis-usulis-maailmavaatelisesse vaidlusesse ennast segada.”

Kõigel sellel on aga Hollandis õppimise kontekstis ka üks kergendav asjaolu: „Üksikud räägivad inglise keelt kui emakeelt, seega räägivad kõik lihtsama sõnavaraga ja arusaamine on selle võrra lihtsam,” jagab Henrik oma kogemusi. Paljude suur hirm ongi just võõrkeeles õppimine ning kardetakse, et ei saada hakkama. Üheks põhjuseks võib kindlasti pidada vähest keelepraktikat, kuid samamoodi ka asjaolu, et ei osata adekvaatselt tunnetada oma tegelikku keeletaset. „Näiteks keeletesti ma ei pidanudki ülikooli esitama, piisas mu keskkooli lõputunnistusest, mis näitas, kui palju inglise keele tunde olin kolme aasta jooksul läbinud. Kuid vaatamata sellele, et Eestis töötasin üle kolme aasta koos sakslasega ning töökeeleks oli inglise keel, oli algus ikka mõnevõrra konarlik. Peale kolme-nelja kuud hakkas inglise keeles rääkimine automaatseks muutuma ja täna ilmselt juba kohati mõtlen ka inglise keeles,” ütleb Henrik mõtiskledes, kuid toob kiiresti välja ka ühe olulise erinevuse: „asjade loendamine ja tähthaaval lugemine tuleb palju lihtsamini emakeeles.” Kusjuures Holland oli kõige esimene riik maailmas, mis hakkas pakkuma kõrgharidust inglise keeles, vaatamata sellele, et ametlik riigikeel oli hoopis midagi muud.

Eluolust ja kultuurišokist

Henriku ülikool asub Hollandis suuruselt kolmandas linnas Haagis, kus on vähe vaba ruumi, rohelisusest on asi kaugel ning meie mõistes ummikud esinevad seal ka jalgrattateedel. Henrik aga ei nurise, vaid hakkab elavalt kirjeldama hoopis üliõpilaselu: „Näiteks rahvusvaheliselt kirjudes õpilaskodudes käib alati kõva trall ja sotsiaalne elu. Tüüpiliselt 3-5-toalistes korterites on igaühel oma magamistuba ning köök, wc-d ja vannituba üürnikud jagavad.” Suurt kultuurišokki õnneks Hollandis oodata ei ole, sest tegemist on ikkagi Euroopa linnaga. Küll aga tuleb harjuda hollandlaste vähese privaatsusvajadusega, mis on eestlaste seas ju nii hinnas.  „Kortermajade esimene korrus on samal tasapinnal kõnniteega, mis on konkreetselt akna ees ja õhtuti on väga imelik jalutada mööda kõnniteed, kus sisuliselt 5 m kaugusel teisel pool suurt akent istub keegi toas ja vaatab telekat,” on Henrik hämmeldunud.

Hollandlased kui ajalooliselt suured maadeavastajad on tänapäevani säilitanud avatuse võõraste rahvaste suhtes ning kiiduväärne on ka nende keeleoskus. „Hollandlane räägib keskmiselt 2,6 keelt, mis on eesti 1,8-ga võrreldes väga suur number,” meenutab Henrik kuskilt meelde jäänud numbrit.  Vaatamata sellele et hollandi keel on suhteliselt sarnane saksa keelega ning omab ühiseid jooni ka inglise keelega, on seda päris raske õppida ning võõramaalastele valmistab kõige rohkem raskusi just hääldamine.  „Kogu bürokraatia (mida ei ole üldse vähe) on kohalikus keeles. Veebist leiab enamasti ainult kohalikus keeles informatsiooni, infoliinid on tasulised ning paluvad sul kohalikus keeles erinevateks valikuteks mingit klahvi vajutada (k.a rahvusvahelistele mõeldud numbrid),” viitab Henrik mõningatele keeleoskamatusest tulenevatele ebamugavustele.

Välismaal õppimise kasulikkusest ja tulevikuplaanidest

Henrikul on eluaegne putitaja pisik ning huvi disaini vastu, kuid just inspireerituna Hollandi kirevast jalgrattamaastikust ning toetavast õppekavast, mis soodustab isetegevust, jõudis ta selguseni, et praktilistele asjadele lisaväärtuse loomine ilusa disainiga on see, millega ta tulevikus tegeleda soovib. Ettevõtliku inimesena pakkiski Henrik peale Eestis veedetud jõuluvaheaega autosse oma tööriistakohvrid ja keevitusmasina ning põrutas sellega Hollandisse. Seal asus ta koos oma uute sõpradega vanu rattaid taastama, remontima ning disainima, kusjuures seda kõike just vanade materjalide taaskasutamise abiga. Noormeeste esimese ühisprojekti raames peavad nad valmistama 30 heas korras ning erilise värvilahendusega jalgratast, millega Motel Mozaique festivalil inimestele ekskursioone hakatakse korraldama.  „Erialal, õppekava paindlikkusel ning uutel kasulikel tutvustel on kindlasti olnud suur roll rattaäriga alustamisel,” kinnitab Henrik.

Henrik räägib innuga, kuidas ta soovib välismaal saadud kasulikke teadmisi ja hindamatuid kogemusi ka kodumaal ära kasutada: „Hetkel valmib plaan septembris või oktoobris Eestis läbi viia rahvusvaheline uurimus, mille käigus uuriksin jalgrataste kasutamist linnades transpordivahendina ning selle kitsaskohti.”

Üldiselt peaksid kõik, kes mõtlevad välismaale õppima minemisest arvestama asjaoluga, et töö leidmine välismaalasena võib alguses olla suhteliselt keeruline, kuid kui see peaks õnnestuma, siis on riigi poolt pakutavad toetused Eesti mõistes võrdlemisi kopsakad (kui tudeng töötab kuus vähemalt 32 tundi, siis on tal õigus Hollandi valitsuse poolt pakutavale stipendiumile, mis on vahemikus 266–500 eurot kuus, olenevalt vanemate sissetulekust).

Henrik soovitab kõikidel kindlasti oma unistusi püüdma minna ning lõpetuseks lisab: „Maailma nägemine on silmi avav ja värskendav kõigile ning rahvusvaheline õppimiskogemus suureks eeliseks hiljem tööturul. Holland on hea riik, kus õppida. Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa ja Inglismaa on kõik kiviviske kaugusel, kohalike inglise keele oskus on hea ja õppetase on kõva. Go for it!”

Esimeheks valitud Sigrid Västra on Tallinna tehnikaülikooli tudeng ning pikaajaline õpilas- ja üliõpilasaktivist. Aktiivse ühiskonda panustajana omab Sigrid kogemust nii Eesti kui ka välismaa tasandil. Neiu tunnistab, et on alles noor, kuid see pole takistuseks – loevad motivatsioon, intuitsioon ning kogemused. Kui tuua välja tema kolm tugevust, siis oleks nendeks hea suhtlusvõime, ajaplaneerimisoskus ning otsustusvõimelisus ka pingelistes olukordades.

Aseesimeheks valitud Johann Peetre on Tallinna ülikooli tudeng ning pikalt ühiskonda panustanud. Hetkel tegeleb ta aktiivselt Tallinna üliõpilaskondade ümarlauas (TÜÜL) kohaliku omavalitsuse platvormi koostamisega. Läbi selle on suheldud ka paljude tavatudengitega ning noormees soovib sellist suhtlust ka EÜLi tuua. Oma kolmeks kõige tugevamaks küljeks nimetaks Johann analüütilisust, diplomaatilisust ja intelligentsust. Seoses kogemustega TÜÜLis hindab noormees enda tugevuseks lisaks eelnevatele ka kiiret reageerimisvõimet, mida EÜLis kindlasti rakendada tuleb.

Mõlemad juhatuse liikmed nimetavad eesmärkide peamiseks võtmesõnaks meeskonnatööd. „Üksi saab küll kiiremini, kuid koos jõuab kaugemale!” lisab Sigrid. Meeskonnatöö on oluline nii keskkontori kui ka kõigi liikmeskondade ühisel tasandil. Johann lisab veel, et EÜL-ini peavad jõudma kõigi tudengite arvamused, seda nii otse kui ka läbi kõrgkoolide üliõpilaskondade. Meie ülesandeks on esindada kõigi tudengite huve, seega tuleb koostööd teha ka tavatudengitega ning võtta nende seisukohad arvesse,” sõnab noormees.

Palju tuleb teha tööd kõrgharidusreformi ja toetuste valdkonnas. Kõrgharidusreformiga (KHR) mindi läbi tule ja vee, täpselt nii nagu kellelgi vaja oli. Edaspidi tuleb olla valmis – sügisel, KHRi rakendumisel peab EÜL olema valmis vajadusel reageerima ühtse tiimina.  Selles osas tulevad kasuks mõlema eelnevad kogemused organisatsioonides ning tudengipoliitikas. Lisaks leiab uus juhatus, et kõrgharidust mõjutab palju rohkem aspekte, kui hetkel arvatakse. Praegune olukord tuleb üle vaadata ja valmistuda eelseisvaks erinevate stsenaariumitega.

Uued juhatuse liikmed tunnistavad, et Eesti üliõpilaskondade liidu liikmeskonnad (ülikoolid ja kõrgkoolid, keda EÜLis esindavad nende üliõpilasesindused, toim.) on erinevad ja neid on palju. Muidugi grupeeruvad mõned vastavalt vajadusele, eesmärkidele ja kõrgkoolide asukohtadele, kuid siiski on arvamusi umbes samal määral, kui on liikmeid. Samas on juhatuse sõnul kõik väljas samade eesmärkide eest: kvaliteetme kõrgharidus, lõpetanu konkurentsivõime tööturul, tudengisõbralik keskkond. Just ühised eesmärgid on need, mis peaksid esindustest meeskonna looma ning koostööle motiveerima.

Püstitatud eesmärkideni jõudmiseks on Sigridil ja Johannil plaanis võimalikult kiiresti külastada kõiki üliõpilaskondi ning suurendada koostöövõrgustikku ka teiste partneritega kohtudes. Mõlema hinnangul on partneritega vaja suhelda ka väljaspool kriitilisi perioode, kus nende toetust otsitakse. „Head suhted tuleb luua juba eelnevalt, mitte alles siis, kui teist osapoolt vaja on,” lisavad nad kui ühest suust.

Kokkuvõtvalt tänavad nad liikmeskondade esindajaid usalduse eest ja lubavad üliõpilasi väärikalt esindada. Üliõpilaslehe toimetuse poolt soovime uutele juhatuse liikmetele jõudu ja jaksu ning kotitäis kannatust. Kindlasti saavad juhatuse liikmed erakordse kogemuse. Muidugi loodame lisaks, et juhatuse kolmas liige saab valitud 16. juunil, kui toimub järgmine korraline volikogu.

Merle Must

„Mind paeluvad haridusteemad väga, seega ei teinudki ma pikemat mõttepausi, kui mulle energeetikateaduskonna töögrupi esimehe kohta pakuti, vaid otsustasin selle vastu võtta,” kinnitab Johann-Gustav Lend.

Teise aasta elektroenergeetika bakalaureusetudengi Lendi ülesandeks oli aseesimehe abiga koguda tudengitelt tagasisidet, koostada selle põhjal raport ning tutvustada tulemusi teaduskonna juhtidele. Lend koondas oma teaduskonna tudengitest umbes viis protsenti töögruppi, mille koosolekutest pikemad kestsid ligi neli tundi, kella 22ni õhtul. „Tudengid olid entusiastlikud ja tahtsid anda põhjalikku tagasisidet, mida ei saa teha ÕISis valikvastustega ankeete täites,” jutustab Lend.

Arutelude põhjal koostas ta mustandid, mida töögrupi liikmed veel täiendasid, misjärel said nendega tutvuda õppejõud. Seejärel olid raportid valmis ja algasid diskussioonid. Lend kohtus selleks teaduskonna juhtide, instituutide direktorite ning õppejõududega, et tuvastada võimalikud vajakajäämised õppetöös ning leida neile lahendusi.

Lendi sõnul selgitas ta õppejõududele raporti tutvustamisel, et dokument ei ole ründav ning eelkõige aitab ainet ja kogu haridust paremini edasi anda. Õppejõud olid tagasisidest huvitatud, arvab ta, näiteks vestlesid mitmed neist seejärel tudengitega, et uurida, kuidas paremini õpetada.

Hariduse kvaliteedi töögruppide koordinaator Kätlin Tiigi sõnul jätkub diskussioonide järel tema töö: ta kirjutab kõigi raportite põhjal üleülikoolilise kokkuvõtte ning edastab seejärel kõik materjalid rektoraati. „Siis algab probleemide lahendamine n-ö tagatubades,” märgib ta.

Lihtsamad muutused on toimunud

Energeetikateaduskonna dekaan Arvi Hamburg ütleb, et kõik osapooled peavad tunnetama partnerlust ühise eesmärgi poole liikumisel ja kasu mõlemale poolele. „Tagasiside HTK vormis on senistest parim tudengite ootuste ja õppejõudude võimaluste kokkusobitamise meetod,” arvab ta.

Raportis kirjeldatud soovid ja ka ettepanekud on Hamburgi sõnul paljude tudengite ühise arutelu tulemus. Kuna iga õppejõu tööd puudutav osa on otsene hinnang, mis võib mõningas aspektis olla ka delikaatne, siis levitatakse seda lisaks õppejõule vaid tema otsesele ülemusele ja dekaanile. Õppekava ja organisatsiooni tööd kajastav osa on aga kõigile teaduskonna inimestele siseveebis nähtav.

Raporti põhjal koostavad kõik õppejõud tegevuskava, kus analüüsivad väljatoodud puuduste tekkepõhjuseid ning kavandavad nende likvideerimist või leevendamist. Samuti on õppejõudude ülesandeks teha ülevaade oma ajakasutusest ehk n-ö pildistada oma tööaega. Sellest peab selguma informatsioon aja planeerimiseks ja tegevuse prioriteetide määratlemiseks. Samuti peetakse akadeemilise personaliga korralisi vestluseid, kuid otseselt n-ö vaibale kutsumine on Hamburgi sõnul erakordne ja viimane vahend, raportist lähtuvalt muutuste tegemine on eelkõige õppejõu enda ülesanne.

Väljatoodud ettepanekuid tuleb Hamburgi väitel esmalt muidugi analüüsida koos teaduskonna akadeemilise personali ja üliõpilastega, et uurida, mida ja milliste ressurssidega on võimalik parendada.

Tiigi sõnul on tehtud muudatusi nii ainetes kui ka õppekavades. Ta märkis, et üheks populaarsemaks ettepanekuks on olnud muuta praktikakaitsmised seminariks, kus võiks osaleda viis kuni kümme praktikal käinud inimest. „Sel aastal esitasid tudengid ka ettepaneku suhtuda spikerdamisesse karmimalt,” lisab Tiigi.

Energeetikateaduskonna töögrupi esimees Johann-Gustav Lend ütleb, et võrreldes aasta algusega on tehtud väiksemaid muutusi. „Näiteks on arvestatud lihtsamate märkustega, nagu õppejõu väike käekiri või see, et punaste markeritega kirjutatu paistab tahvlilt halvasti silma,” sõnab ta. Suuremate küsimuste, näiteks õppematerjalide kättesaadavuse, õppekavadesse uute õppeainete lisamise või projektipõhise õppe hulga suurendamine võtab aga tema sõnul palju enam aega.

Vastutagu ka tudengid

Tiigi sõnul on projekt oluline, kuna raportites olev tagasiside on analüüsiv ega piirdu vaid lausega „Aine on halb”. Töögruppidel on ka roll üldise tagasisidekultuuri arendamises, sest koosolekutel saavad tudengid julguse oma sõna sekka öelda ning kindluse, et nende arvamus on hinnatud ja kasulik.

Energeetikateaduskonna dekaani Arvi Hamburgi meelest on tudengitega peetavad ühisarutelud asjakohased, kuna nende järel saab asuda kohe murepunktide juurde. „Vastastikune soovide, ootuste ja võimaluste mõistmine ja austamine on eduka tulemuse saavutamise peamine eeldus,” lausub ta. Dekaan märgib, et kui tudengid on ka ise kvaliteedi parandamise nimel vaeva näinud, tunnetavad nad ka vastutust: „Ise ju ütlesin või tahtsin, seega nüüd ka seda teen.”

Kuid alati saab paremini ja seepärast soovib Hamburg kahepoolset kokkulepet hariduse lati kõrguse kooskõlastamiseks ehk selgitada välja, millist kvaliteeti saab ülikool piiratud ressursside ja üliõpilaste ootuste tasandil pakkuda. Samuti märgib Hamburg, et kuna raport on justkui leping, siis on ka vastutus kahepoolne. „Kui õppejõud jätab loengu ära või peab seda ettevalmistuseta, tuleb sellest suur probleem,” märgib ta. „Kui aga 20-liikmelisest rühmast on kohal neli-viis tudengit või õpitulemus on kesine, on see samamoodi mure.” Lisaks ülikooli akadeemilisele personalile ja tudengitele võiksid projekti hõlmatud olla ka tööandjad. See aitaks Hamburgi sõnul operatiivselt hinnata ja kujundada nõudeid, milliseid oskusi on tegelikult tööturule sisenemiseks vaja. Samuti võiks see muuta konkreetsemaks kutsestandardi esmakutses ette nähtu.

Kui sel õppeaastal osales projektis kokku 359 tudengit, siis Tiigi sõnul on järgmisel õppeaastal kavas vaatluse alla võtta uued sihtgrupid: kaugõppijad, välistudengid, doktorandid, vene keeles õppijad ning kolledžite üliõpilased.

Tiigi märkis, et tudengid saavad projektis osaledes üsna kiiresti õppetöö kvaliteeti muuta. „Töögrupid teenivad eelkõige tudengite endi huve, see peakski olema kõige suuremaks motivaatoriks,” lisab Johann-Gustav Lend. „See on suurepärane võimalus anda panus hariduse edendamisesse,” kinnitab ta.

 Kuidas arendab õppetöö kvaliteeti Tartu ülikooli üliõpilasesindus?

Kaspar Kruup, Tartu ülikooli üliõpilaskonna esimees

Oleme praegu valinud võrreldes TTÜ hariduse kvaliteedi töögruppidega veidi teise tee. Meil on sügisest igas teaduskonnas üliõpilaskogud, mille ülesandeks on teaduskondade nõukogudes tudengite seisukohtade kaitsmine, sh hoiakute kujundamine tagasisidega arvestamise osas.

Õppekavade parandamiseks on käigus juhtprojekt, kus teeme vastava õppekava tudengiga fookusgrupiintervjuusid. See meetod võiks olla edaspidi üliõpilaskogu tööriist probleemide väljaselgitamiseks. Intervjuu analüüs oleks juba kindlamaks tõendiks, millega minna õppekava juhi juurde aru pidama.

ÕIS-i tagasisidesüsteem on oma olemuselt küllalt hea ning ei vaja suuremat arendamist. Tähtis on parandada hoopis tagasisidekultuuri. Üliõpilaste hinnangud ainetele on sageli põhjendamatult positiivsed ning tekstiline tagasiside on paljuski liiga üldine ehk ei tehta konkreetseid parandusettepanekuid. Seda tuleb muuta, näidates, et tagasisidest sõltub midagi, ja kujundades ülikoolikultuuris suhtumise, et kriitilise tagaside andmine on väärtustatud ja normiks.

Üliõpilasesinduse üldkoosolekul tahame vastu võtta tagasisidet puudutava seisukohtade komplekti, millest näiteks üliõpilaskogud edaspidi juhinduda võiks. Lisaks oleks hea mõelda tagasisidest laiemalt. Näiteks oleks tagasisidekultuuri seisukohast hea, kui õppejõud tutvustaksid esimeses loengus möödunud aasta tagasisidet ja märgiksid, millistes aspektides nad enim arvamusi ootavad.

Ühtlasi sisaldub siin ka tudengitele antav tagasiside. Kui õppejõud näiteks kõigile suures aines osalejatele seda isiklikult anda ei saa, võiks saada iseenesestmõistetavaks see, et ta pakub võimalust neile, kes ise tagasisidet küsima tulevad. Valmisolekut tagasiside andmiseks ja saamiseks võiksid väljendada mõlemad pooled.

Mart Kimmel

Maret Pulk , Eesti Töötukassa teenusejuht – töövahendus ja tööandjate teenused

Eesti Töötukassa tähtsaim ülesanne on töötajatele, tööotsijatele ning tööandjatele kiiresti muutuval tööturul turvatunde pakkumine, sealhulgas üliõpilastele, kes lõpetavad ja omandavad oma eriala kõrgkoolis või kutsekoolis. Järgmisel viiel aastal suureneb meie roll eelkõige töötuse ennetamisel ja mitteaktiivsuse vähendamisel, et aidata tagasi tööturule neid noori, kes on sellest jäänud teatud põhjustel eemale pärast eriala lõpetamist ja omandamist. Eesti Töötukassa seisukoht on, et häid töötajaid on alati puudu ning neid otsitakse pidevalt; siinkohal on küsimus selles, kuidas leiaks noor üles need tööandjad, kes võivad olla temast huvitatud ning kuidas saab ta teha ennast atraktiivseks tööandjatele. Noorte töötuse vähendamiseks pärast eriala lõpetamist ja omandamist kõrgkoolis või kutsekoolis, on vaja alustada meetmetega juba põhikooli riiklikus õppekavas, kuhu tuleb sisse integreerida teadmised tööst ja tööelust. Tähtis on see, et noor õpiks seda, mis pakub talle huvi ning teeks seda, mille nimel ta soovib igal hommikul tõusta, ning minna entusiastlikult oma igapäevatöösse.”

Anneli Rabbi, Pärnumaa kutsehariduskeskuse avalike suhete juht

Pärnumaa kutsehariduskeskuse missiooniks on koostöös tööandjatega kaasaaegsete kutseoskustega parimate töötajate, sealhulgas noorte koolitamine ning aktiivne osalemine regionaalses arendustegevuses. Pärnumaa kutsehariduskeskus pakub võimalusi nii põhihariduse baasil 17 erialal  kui ka keskhariduse baasil 12 erialal – see loob mitmekülgsed võimalused noortele tulevaseks sisenemiseks tööturule. Erialade sisu ja õppekavade loomise kohapealt annavad nõu mitmed erinevad ettevõtjad, kelle kaudu hiljem pakutakse noortele mitmeid praktikakohti ja töökohti. Sobivaks näiteks on elektroonikaseadmete koostaja eriala, mille loomisesse kaasati elektroonikaettevõtteid, kes pakuvad meie noortele ka töökohti pärast praktikaaja lõppemist. See-eest on oluline, et noor tuleks õppima Pärnumaa kutsehariduskeskusesse eriala, milles ta näeb ennast ka rohkem kui viie aasta pärast tegevana, sest sisemine motiveeritus aitab kaasa nii õpingutele kui ka hilisemale sisenemisele tööturule. Meie tunnuslauseks ongi: kutse heast koolist!”

Heikko Gross, CV-Online’i turundusjuht

Meie eesmärk on abistada tööotsijaid ning eriti noori, kes alustavad oma karjääri. Noorte abistamiseks pakume mitmeid võimalusi, näiteks CV-Online’i ajaveeb, mille kaudu anname soovitusi ja näpunäiteid selle kohta, kuidas kandideerimisprotsess tulemuslikult läbida ja kirjutame sellest, missugused on tööle saamise erinevaid võimalused. Me CV-Online´is leiame, et praktikavorm väärib rohkem tähelepanu võrreldes praegusega, sest praktika on üks parimaid viise, kuidas leida endale töökoht ning sisuliselt kujutabki praktika endas teatud mõttes katseaega. 2012. aastal lõime CV-Online’i keskkonda eraldi praktikavaldkonna, kuhu on koondunud tõenäoliselt kõige suurem hulk praktikapakkumisi Eestis. Noored võiksid tegelikkuses kaaluda mitme praktikakogemuse omandamist, sest tänu selle koguneb mitmekülgseid erialaseid teadmisi ja oskusi. Samuti võib see toimida edukalt astmelauana konkreetsesse organisatsiooni erialasele tööle saamiseks. Noorel tasub ette mõelda – kus soovitakse olla kahe kuni viie aasta pärast oma erialasel tööl ja kuidas praegused otsused mõjutavad tulevikuväljavaateid. Praegusel hetkel võiks tööle saamise ja pakutava motivatsioonipaketi mõttes kõige paljulubavamad valdkonnad olla infotehnoloogia, energeetika ja tootmine. Tõenäoliselt on need ühe kiireima arenguga sektorid  lähitulevikus ning juba tänasel päeval on näha kvalifitseeritud tööjõu puudus nende valdkondadega tegelevates ettevõtetes. Julget ja sihikindlat pealehakkamist!”

Pille Villems, Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi programmijuht

Meie keskendume eelkõige õpetajakoolituse õppekavadele. Bakalaureuseõppes on oluline anda üliõpilasele teatud baasteadmised ja baasoskused tegutsemiseks erialasel tööl. Magistriõppes saab üliõpilane hakata rakendama oma erialaseid baasteadmisi ja baasoskusi, läbi  praktika. Samuti saab üliõpilane läbi praktika arendada oma erinevaid õpetajakutseks vajalikke omadusi, sealhulgas suhtlemist õpilastega ja kolleegidega, kooli dokumentatsiooni ja klassijuhatajatööga seonduvat.. Erialase töö valikul on meie instituudis abiks õppekorraldusspetsialistid, praktika koordinaatorid ja programmijuhid, kes lisaks õppekavasisestele teadmistele jagavad meie üliõpilastele informatsiooni nii erialase praktika kui ka erialase töö võimaluste kohta. Õpetajana muudad maailma!

Liine Karafin (Tartu kutsehariduskeskuse karjäärinõustaja

Eestis on kutsehariduse kvaliteedi ning maine tõstmiseks riiklikul tasandil viimaste aastatega palju ära tehtud ning kutsehariduse maine kasv on nähtav ka Tartu  kutsehariduskeskuses. Pole enam suhtumist, et kutsekooli tullakse vaid paremate võimaluste puudumisel ning siit saadud haridus ja oskused on vähekvaliteetsed; ühtlasi ei ole kutsekool tupiktee, sest siin on olemas võimalused edasipidiseks õppimiseks ka kõrgkoolis. Üldjuhul muutub noorte teadlikkus sellest, mida nad tahavad õppida pärast põhikooli või keskkooli aasta-aastalt paremaks – siinkohal on paljugi toeks karjäärinõustamine ning karjääriõppe tunnid. Üldhariduskoolides töötavad ka karjäärinõustajad ning -koordinaatorid, kes jagavad noortele vajalikku infot seonduvalt erialadega ning tulevikus erialase töö leidmisega Eestis. Tegelikkuses võib noor teenida ükskõik missugusel erialal pärast lõpetamist hästi, eeldusel, et ta on töökas, andekas ja usaldusväärne töötaja oma tööandjale. Me soovitame neil valida pigem selline eriala, mis neid huvitab, sest lihtsalt valimise pärast võetud eriala ei pruugi noort motiveerida sisemiselt õppima ning tegutsema tollega nii kutsekoolis kui ka hilisemalt tööturul.

Piret Normet, Tartu ülikooli turunduse peaspetsialist

Tartu ülikool mõjutab koostöös oma partneritega aktiivselt Eesti kultuurielu ning ühiskondlikku arengut, sealjuures tutvustades oma tegevust ühiskonnale ja arendades elukestvat õpet. Samuti soovime oma üliõpilastele tagada parima ja rahvusvaheliselt tunnustatud õpikeskkonna. Seda oleme ka tõestanud, olles Baltikumist ainus ülikool 3% maailma parima seas. Ülikooli tulles soovitame noorel teha enne erialavalikut konkreetne eneseanalüüs oma huvide ja tugevuste osas ning uurida ka tööturu võimalusi, nõudeid ja õppekava kirjeldust üliõpilase valitaval erialal. Õigusteaduskonna bakalaureuseõppe üliõpilane võib asuda pärast eriala lõpetamist tööle nii ministeeriumisse, linnavalitsusse kui ka erasfääri juriidilise nõustajana, magistriõppe eriala lõpetaja saab asuda tegutsema juba ka kohtuametnikuna. Majandusteaduse eriala lõpetajad siirduvad sageli finants- või müügijuhtideks või loovad hoopis iseenda ettevõtte, kus nad töötavad  ning kus nad on tööandjaks ka teistele inimestele, sealhulgas üliõpilastele. Arstiteaduse eriala lõpetamisel saadakse üldarsti kutse ning lõpetaja kantakse arstide registrisse.

Edvard Ljulko, karjääriõpetuse õpetaja; Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika nõunik

Vabatahtlik tegevus üliõpilaspõlves on tegelikult vältimatu, saavutamaks edu erialasel tööl. Minu jaoks tuli vabatahtlik tegevus isegi enne õppima asumist: mulle hakati pakkuma  võimalusi erinevates noorteühendustes noori koolitada. Seejärel vahetasin enda eriala ning asusin õppima Tallinna ülikoolis andragoogikat. Olen siiani ja kavatsen ka tulevikus mingis mahus koolitada ka vabatahtlikult. Ilma nende vabatahtlike kogemusteta poleks ma mitte kuidagi hakanud saama tasustatud pakkumisi ning saanud kirjutada “Spetsialistist koolitajaks” käsiraamatut. Väga palju on erialaseid tudengiühendusi kui Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus või Õigusteaduse Üliõpilaste Liit ning laiema avatud liikmeskonnaga tudengiühendusi, kelle liikmed toovad läbi vabatahtliku tegevuse kasu ühiskonnale ning saavad ise praktilisi väärtuslikke kogemusi. Ka ühendused kui Eesti Skautide Ühing ja loomakaitsega tegelev MTÜ AUH otsivad pidevalt uusi vabatahtlikke.

Karl Haljasmets

Aga mis teeb rikkast tudengist rikka ja vaesest vaese? Muidugi raha! Aga mis on selle raha päritolu? Üks tähtsamaid faktoreid on siin kindlasti vanemate sissetulek. 20-aastane Maria on pärit Valgamaalt ja õpib sotsiaalteaduseid. Tema ema on õpetaja ning kasvatab teda üksi. „Ei saa öelda, et oleme vaene pere, kuid Tartu üürihinnad on nii kõrged, et sellel talvel läks umbes pool minu ema palgast üüriks ja kommunaalideks (üürib ühte tuba kahetoalises korteris). Kui ma veerandkohaga ettekandjatööd ei teeks, siis oleks raske ennast ära elatada,” ütleb Maria. Selle tõttu on temale ka raha väärtus palju suurem ning pidevat baarides kondamist peab ta kurnavaks ja laristamiseks.

Jaak on teise kursuse üliõpilane, pärit Tallinnast ja elab Tartus üksi kahetoalises korteris, mille ta vanemad talle Tartusse õppimise puhul ostsid. „Ma pean tõesti tunnistama, et mul on rikkad vanemad ning minu kuu taskuraha on kohati kaks-kolm korda suurem kui minu sõpradel.” Jaak ei tee saladust, et peamine osa tema rahast läheb väljaskäimisele. „Ma olen endale eesmärgiks seadnud tudengielust viimast võtta ja kui mul on see võimalik, siis miks mitte?” Tema vastandiks on tema sõber, kolmanda kursuse tudeng Tanel, kes elab kahetoalises ühikas ja peab kuus toime tulema 130 euroga. „Vahel ajab muidugi vähene raha närvi mustaks, kuid hästi planeerides on võimalik ikka toime tulla,” sõnab ta.

Avatud ülikooli magistriõppe esimesel kursusel õppiv ja täiskohaga tööl käiv Anu ka just ei kurda tudengipõlves valitseva rahanappuse üle. „Minu vanemad ei ole mind kunagi suurte rahasummadega toetanud, kuid ülikooli alguses õnnestus mul kohe väikese koormusega hakata tööd tegema ning pärast bakalaureuse lõpetamist otsustasin seal täistööaja kasuks.” Anu peab ennast pigem rikkaks kui vaeseks tudengiks ja tänu kindlale töökohale pole vaja tal ka poes paaniliselt hindu vaadata. „Ainult et niimoodi töötades ja nädalavahetustel õppides ning koolis käies läheb elutempo väga kiireks. Vahel ma ikka soovin, et oleksin jälle täiskohaga tudeng.”

Rikkad vanemad ja enda töö on kindlasti üks faktor, mis teeb tudengite elu Taaralinnas ja mujal mugavamaks, kuid tudengitega rääkides selgus, et sellest tähtsam on tihti hoopis see, kus tudengi enda vanemad elavad. Miikael, kes õpib esimesel kursusel ja on elupõline tartlane, ei kurda rahapuuduse üle ning peab selle põhjuseks seda, et tal on võimalik  kodus elada. „Mul ei ole väga rikkad vanemad, aga ma saan põhitoetust ning mu vanemad toetavad mind kuus saja viiekümne euroga. Ma elan kodus, seal saan süüa ning minu sissetulekud on rohkem kui piisavad, elamaks mõnusat tudengielu.” Temaga nõustub ka Maria, kelle sõnul läheb suur osa tema ja ta ema sissetulekust elukoha üürimisele. „See on hullumeelne, mis Tartu üüriturul toimub. Kesklinna normaalse hinnaga elamispinda on pea võimatu leida!” ütleb ta.

Nuudlid vs väljas söömine

Raha rahaks, aga huvitav on see, kui palju materiaalne olukord mõjutab tudengite igapäevaelu ja mille pealt peavad väiksema sissetulekuga tudengid rohkem kokku hoidma. Esimese asjana tuleb pähe kindlasti toit. Kas vaesed tudengid nälgivad ja rikkad ajavad pigem maitseelamusi taga? Jaagu sõnul on söök tõesti miski, mille pealt ta kohe kindlasti kokku ei hoia. „Hommikuti ma tavaliselt väga ei viitsigi midagi süüa, sest umbes lõuna paiku käin alati mõnes kohvikus päevapraadi söömas ja nii pole väga tugevat hommikusööki vaja.” Maria vastupidi teeb iga hommik endale putru või omletti ja nii on tal võimalik päeval lõunasöök vahele jätta, mille arvelt on jälle võimalik raha kokku hoida. „Päris näljas ma muidugi ei ole,” naerab ta, „kuid tõesti peab valima, mida poest osta.” Miikaeli sõnul läheb tal söögile väga vähe raha ja näljas ta ei ole. „Külmkapis meil alati midagi on ja nii katsun ma ka linnas söömist vältida, kuigi näiteks päevapraed on küllaltki odavad ja vahel väljas käies ma ikka libastun ning käin Fastersist läbi. Pigem läheb momendil raha alkoholile ja väljaskäimisele .”

Täiskohaga tööl käiv Anu lubab endale ka head ja paremat ning ka väljas käies ta rahaga just ei koonerda. „Miks ma peaksingi? Ma käin tööl ning kui mul selle ja kooli kõrvalt mõni rohkem vaba hetk on, siis ma ei näe ka põhjust selle arvelt koonerdada. Ei ole ka harvad juhud, kus ma suudan ära kulutada 60 eurot. Samas mõeldes, et see on vanas rahas 1000 krooni, siis vahel paneb mõtlema küll.”  Küsides Maria käest, palju ta väljas käies kulutab ja uurides, kas vahel on ka 60 eurot välja käidud, siis Marial vajub suu lahti. „60 eurot? See on umbes pool minu kuu söögirahast. Ma peaksin hull olema, kui selle ühe õhtuga ära raiskaksin.”

Tanel, kes peab 130 euroga kuus toime tulema, ütleb, et nälga ta just ei jää ja peol käimata ei jäta, kuid kõik asjad tuleb hoolikalt läbi mõelda. „Enamasti teen ma ise süüa ja teen kas nuudleid või kartuleid mitmeks päevaks valmis. Teisalt ma Jaagu kombel pidudel väga laristada ka ei saa. Õnneks saame enamasti igale poole tasuta sisse, kui oleme attending-listis ja lähme õigel ajal kohale.” Kohati on ta isegi rahul, kui pidutsemiseks vähem raha läheb. „See hoiab mind rohkem maa peal ja olgem ausad, mida vähem alkoholi ma manustan, seda asjalikum ma järgmine päev olen ja seda parem on tegeleda kooliasjadega.”

Õppeedukust on raske rahaga seostada

Kindlasti on ka enamikul inimestel levinud arvamus, et rikkamad tudengid on rikutud ja nende õppeedukus on madalam. Jaagu arvates on see täiesti vale arvamus. „Ma pingutan samamoodi koolis kui teised! On see siis minu viga, et vanemad mul keskmiselt rikkamad on? Ka mulle on kodus sõnad peale loetud, et mind toetatakse, kuna see on mu emal ja isal võimalik, kuid seda tehes on mulle pidevalt rõhutatud, et kool on minu esimene prioriteet,” ütleb Jaak. Valgamaalt pärit Maria ei oska selle kohta ühest arvamust võtta. „Mina pingutan küll koolis väga, kuna ma tean, et see on minu jaoks võti parema elu juurde. Teisalt mitmed rikaste vanemate lapsed saavad täiskohaga õpingutele pühenduda, kuna nad ei pea kooli kõrvalt töötama ning ka nende õppeedukus on hea ja motivatsioon väga kõrge.”

Anu peab seda seevastu väga rumalaks arvamuseks. „Kõik oma raha olen ma ise teeninud ja ma tunnetan selle väärtust väga tugevalt. Ma töötan samal alal, mida ma õpin ja tänu sellele olen ma ka kindlasti motiveeritum õppija, kuna ma saan kõike hiljem töö juures praktiliselt kasutada. Lihtsalt vahel jääb kahjuks töö kõrvalt väga vähe aega õppimiseks,” ütleb Anu. Miikaeli arvates võiks vaesus pigem soodustada ja rikkus vähendada õppeedukust. „Miks õppida, kui kellelgi juba kõik olemas on?” arvab ta.

Niisiis võib öelda, et rohkem rahalisi vahendeid kindlustab mugavama tudengipõlve ning suurt rolli mängib siin ka see, kas tudengi elukoht on ülikooliga samas linnas. Teisalt ei saa kindlalt öelda, et vaesemad tudengid on paremad õppijad. Kõik oleneb inimesest.

Gristin Rebane, peatoimetaja

Hoiad käes üliõpilaslehte, mis jääb selle õppeaasta viimaseks. Tänu seekordsele koostööle Eesti Päevalehega on üliõpilaslehe tiraaž tavapärasest ka pea neli korda suurem. Mul on hea meel, et meie tudengite poolt kirjutatud ja neid puudutavad lood jõuavad tänu sellisele koostööle palju rohkemate lugejateni.

Mis on koostöö? Tudengite lemmikotsingumootori esimene vastus viib mind Vikipeediasse, kus on selle definitsiooniks „mitme subjekti tegevus ühise eesmärgi nimel“. Lisatud on veel täpsustus, et erinevad osapooled mõistavad teineteist ning arvestavad üksteise huvidega. Kui palju me aga igapäevaselt koostööga kokku puutume? Perekond, sõbrad, kursusekaaslased, õppejõud ja töökaaslased – nende kõigiga on meil mõni ühine eesmärk, mille poole püüelda. Aga kas me kuulame alati teisi osapooli ja arvestame nendega?

Peab tunnistama, et alati ei saa teha meeskonnatööd. Individuaalselt pole vaja kulutada aega aruteludeks ja läbirääkimisteks ning asi saab tehtud kiiremini. Samas kannatab seeläbi objekti kvaliteet ning ehk isegi mõni inimene. Mingil määral saab siinkohal näitena tuua tudengeid enim puudutava kõrgharidusreformi koos õppetoetuste süsteemiga. Seadus sooviti kiirelt läbi lükata, et see võimalikult kiiresti kehtima hakkaks. Ehk oli rakendumise algus ka teadlikult sügiseks planeeritud, mil toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Seoses sellega, et kõike tehti veidi liialt rutakalt, pole üliõpilasesindajate arvates kaitstud tudengite heaolu. Samas on alati olnud kõige valusamad rahaprobleemid hariduse, tervishoiu ja ühishüvede rahastamisel. Alati on puudu, tihti heidetakse ette, et saab palju paremini. Samas kas selliste ressursside juures on võimalik jaotada efektiivsemalt? Sellele küsimusele ei ole vastust ega lahendust, mis sobiks kõigile, vähemasti pole seda veel välja käidud.

Meie ümber on iga päev palju inimesi, kellega oleks võimalik mõnel tasandil koostööd teha. Omast kogemusest võin öelda, et kuhugi kiiresti jõudmiseks võib küll üksi tööd teha, kuid seal kusagil individualistina püsimine pole kerge ega pikaajaline. Mitu pead on ikka mitu pead ja rohkem kui kaks kätt jõuavad teha rohkem. Alati pole vaja sajaprotsendiliselt saavutada enda heaolu lühikeses perspektiivis, mõnikord on kasu pikemas perspektiivis palju väärtuslikum. Justnagu Eesti üliõpilaskondade liidu tulevane esimeeski ütleb: „Üksi saab küll kiiremini, kuid koos jõuab kaugemale!”

Paljude Brüsseli eestlastest poliitikute, ametnike ja tõlkide kõrval lähevad seal iga päev oma praktikaülesandeid täitma ka meie tudengid, kes saavad näiteks olla abiks Euroopa Parlamendi saadikutele või näha Euroopa Komisjoni tööd.

 Merle Must

„Oo, olen väga rahul! Kuidas ma saaksingi mitte rahul olla?” kinnitab TTÜ avaliku halduse kolmanda kursuse tudeng Aliise Allik, kes on teist korda europarlamendi Eesti saadiku Vilja Savisaar-Toomasti juures praktikal.

Eelmisel aastal hakkas neiu põhjalikult mõtlema, mis ala, näiteks kohaliku omavalitsuse korraldus või riigitasand, teda avaliku halduse juures kõige rohkem huvitab. Kui selgus, et kõige põnevamad on just Euroopa Liidu tegemised, siis hakkas ta teema uurimise järel europarlamendi Eesti saadikute nõunikele oma CVsid ja motivatsioonikirju saatma, et leida suveks praktikakoht.

Savisaar-Toomasti juurde tahtis Allik ametit proovima minna just seepärast, et naine kuulub Euroopa Parlamendi transpordikomisjoni. „Mind huvitavad uued tehnoloogilised lahendused,” põhjendab ta. „Varem olen Eesti seksuaaltervise liidu vabatahtlikuna tegelenud sotsiaalvaldkonnaga, seega on hea midagi uut proovida.”

Kirjade saatmisele järgnes vestlus ning juunis saabuski Allik kuueks nädalaks Brüsselisse, kus teised eestlased teda hästi vastu võtsid ning olid uudishimulikud ja sõbralikud. „Parlamendis olevad eestlased veedavad lõunad koos päevakajalistest teemadest rääkides ning saavad omavahel väga hästi läbi,” lausub ta. „Ma ei saagi vahepeal aru, et olen välismaal, kuna kuulen iga päev nii palju eesti keelt.”

Hästi saab Allik läbi ka Savisaar-Toomastiga, keda peab väga toredaks inimeseks. Peamiselt korraldab neiu tööd aga Savisaar-Toomasti nõunik Mikk Pikkmets.

Parlamendis toimub sisuline arutelu

Kui suvine aeg oli rahulikum, siis nüüd näeb Allik juba selgelt, kui intensiivselt Euroopa Parlamendis töö käib. Tema enda tööülesanded on mitmekesised, kuna parlamendi tegevus jaguneb nädalate järgi: komisjonide, fraktsioonide, oma valimisriigi ja täiskogu istungite nädalad Strasbourgis.

Kõige intensiivsemad on komisjonide perioodid, kui koosolekud kestavad sageli kella 9st kella 19ni, vaheldudes vaid väikeste pausidega. Seal on Alliku kohustuseks kirjutada üles hääletustulemusi ning teha kokkuvõtteid. Alguses vaimustaski Allikut kõige rohkem just hääletusprotsess, kuna vahel on parlamendi saadikutel vaja hääletada rohkem kui 300 muudatusettepaneku üle käsitsi ning avanev vaatepilt on väga huvitav.

Märtsikuus on Allik tegelenud peamiselt Savisaar-Toomastile külla tulnud Eesti külalisgruppidega. Nimelt on igal saadikul õigus kutsuda kodumaalt Brüsselisse 110 inimest, nii ongi Brüsselisse märtsis saabunud kolm gruppi, igaühes 20–25 inimest. Kuna Savisaar-Toomasti nõunikul on endal rohkelt tegemist parlamendi sisulise tööga, ongi Allik teinud külaliste tulekuks ettevalmistusi ja siis kaks päeva nendega veetnud, alustades lennujaamast äratoomisega ning lõpetades linna ja parlamendi tutvustamisega.

Tudengil ongi väga hea meel just praktika mitmekülgsuse üle: kui ühel nädalal tegeleb ta külalistega, siis teisel saab ta raporteid lugeda, huvigruppidega kohtuda, kokkuvõtteid teha ja koosolekutel käia. Praktika on teda enda sõnul palju arendanud ja näidanud poliitika praktilist poolt, tegelikku seadusloomet.

Lisaks paistavad Allikule silma europarlamendi ja riigikogu töö erinevused. Näiteks enne komisjoni ettepanekule raporti kirjutamist kohtub saadik paljude huvigruppidega, mille esindajad tunnevad ka ise huvi, helistavad ja lepivad kohtumisaja kokku. „Selleks et valmivad seadused oleksid rakendatavad, on vaja kaasata ekspertide ja huvigruppide arvamusi,” selgitab ta.

Ka näeb Allik, et europarlamendis toimub sisuline arutelu ning tegemist pole vaid opositsiooni ja koalitsiooni võitlusega, kuna saadikud lähtuvad kõigi osapoolte arvamusest.

Vahetult enne praktikale minekut oli Allik läbinud ülikoolis ka Euroopa Liidu kursuse, mis tema sõnul aitas ka tööle kaasa. Kuigi ülikool tagab hea ettevalmistuse, märgib Allik, et kohustuslik kuuenädalane praktika võib jääda aga liiga lühikeseks, et oma teadmisi rakendada ja saada selget pilti poliitikas toimuvast.

Sünnipäevapidu trammis

Euroopa institutsioonide praktikandid saavad parlamendilt toetust. „Leian,et see on äärmiselt vajalik,” rõhutab Allik. „Umbes 500 eurot kulub juba elukoha üürile. Peaaegu kõik on Brüsselis kallim kui Eestis, võib-olla ainult riideid on võimalik osta odavamalt.”

Märtsis saabus kõikidesse ELi institutsioonidesse kokku paar tuhat praktikanti, nii oli Allikul veelgi keerulisem elukohta leida. Küll aga oli nende tulekul positiivne pool, kuna praegu suhtleb ta palju ka Euroopa Komisjoni praktikantidega. Neil toimub palju korraldatud ettevõtmisi, kui parlamendi praktika keskendub rohkem tööle kui vaba aja sisustamisele.

Samas annab koosveedetud aeg võimaluse ise erinevate inimestega tutvuda. Näiteks alles hiljuti käis Allik omapärasel sünnipäeval, mis toimus trammis. Muuseumist laenatud sõiduk vuras külalistega paar tundi mööda linna ringi, nii õppisid kõik reisijad ka ümbruskonda paremini tundma.

Siiski pole Brüsselis kõik ka roosiline. Näiteks tajub Allik, et on võrreldes Eestis olemisega muutunud oluliselt ettevaatlikumaks, kuna ta elas juunis mitte kõige turvalisemas piirkonnas. „Alguses korterit otsides ei tea sageli, millise rajooniga on tegemist,” nendib Allik. Praegu oskas ta paremini otsustada ning elab Euroopa Parlamendi hoonest 20 minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel, Juubeli pargi lähedal, kus on hea jooksmas käia.

Lisaks bakalaureuseeksamiks kordamisele ja sporditegemisele üritab Allik vabal ajal võimalikult palju reisimas käia, et kasutada ära Brüsseli head transpordiühendust Londoni ja Amsterdamiga.

Praegu on Allik praktikal juuli keskpaigani, mil algab parlamendi suvepuhkus. Järgmistes praktikakohtades või töökohas ta praegu kindel pole, kuna soovib enne bakalaureuseeksami ära teha, et siis parimal juhul Eestis magistriõppesse astuda. „Tehnikaülikoolis on paar eriala, mis mind huvitavad,” põhjendab ta. „Saan alati ka Erasmusega välismaale õppima minna.”

Brüsselis sooviks ta hea meelega mingi aja elada ja tööd teha, kuid mitte püsivalt. „Sooviksin jätkata avaliku halduse ja just Euroopa institutsioonidega, kuid välistatud pole ka töö erasektoris,” jutustab Allik.  „Eestis on aga selleks suur konkurents, kuid seda enam tuleb silmad võimalike pakkumiste suhtes lahti hoida.”

Kaia-Liisa Laaniste

Jorgen, sõpradele Joke on 23-aastane noormees, kes sündis tugeva kuulmislangusega. Tema vanemad otsustasid teha aga sellise valiku, et suunasid ja õpetasid  teda rääkima, et laps harjuks tavakeskkonnaga. Noormehe arvates oli see kõige õigem otsus ning ta on oma vanematele selle eest väga tänulik. Tänu ema ja isa suurele toele ning poisi peale hakkamisele õppis Jorgen pikapeale rääkima. Tema emakeeleks on eesti keel, mitte viipekeel, viimast on Jorgen vaid veidi iseseisvalt õppinud. „Mina hakkasin tihedamalt kurtidega suhtlema alles viis aastat tagasi,” lisab noormees.  Kuna kuulmispuue on tugev ning ka kuuldeaparaadiga kuuleb noormees kesiselt, on Jorgen õppinud lugema huultelt. Ta paneb jutu kokku kuuldavast helist ja huulte liikumisest. See on nagu tema väike salajane oskus, ta teab pea alati, millest tema ümber räägitakse.

Õppides tuli teha topelttööd

Vanemad panid noore Jorgeni kurtide lasteaeda, kus ta teistega viiples. Kooli läks ta 8-aastaselt,  aasta hiljem kui kõik teised. Ema arvas, et nii on poisil lihtsam. Esimesed kuus klassi veetis Jorgen Katleri põhikoolis, peale selle sulgemist suundus noormees Pirita majandusgümnaasiumi, mille ta ka 2010. aastal edukalt lõpetas. Õppimine oli poisi jaoks tohutu töö, sest klassis õpetatust oli aeg-ajalt raske aru saada – kuni 8. klassini töötas ta kogu õppematerjali läbi kodus emaga. 12 aastat käis noormees ka kaks korda nädalas logopeedi juures kõnet treenimas. Märkimisväärne on see, et Jorgen ei löönud kunagi millelegile käega – kõike õppis ta seni, kuni korralikult selgeks sai. Sama tõendavad ka tulemused tunnistustel: põhikooli lõpuni oli noormees nelja-viieline, gümnaasiumis lipsas ka aeg-ajalt mõni kolm sisse, kuid seda võib ju ikka juhtuda.

Kes pingutab, see suudab

Keskkoolis avastas noormees, et teda köidab joonistamine ning joonestamine. Eriti pakkus meelerõõmu see tunne, et ta suudab midagi paberile luua. Muidugi aitas selle huvi arenemisele kaasa ka vanemate kunstihuvi. Nii tekkiski noormehel kindel soov pääseda õppima arhitektuuri. Kohe peale keskkooli tegigi noormees sisseastumiskatsed Tallinna tehnikakõrgkooli. Kahjuks jäi esimesel katsel sissesaamisest puudu vaid üks punkt. Kuid Jorgen pole inimene, kes annaks alla. Et aasta raisku ei läheks, läks noormees tööle ning tegeles aktiivselt spordiga. Lisaks õppis ta ettevalmistuskursustel, et saada juurde vajalikke punkte järgmisteks sisseastumiskatseteks. Tagantjärele nimetab Jorgen seda väga targaks otsuseks, sest nüüd lõpetab ta juba teise õppeaasta oma nelja-aastasest õpinguajast ning seda riigieelarvelisel kohal. Muidugi pidi noormees kõrgkooli astudes loobuma töökohast, sest koolis on iseseisva töö osa liialt mahukas ning töötamine segaks õpinguid.

Teekond kergejõustikuni

Jorgenil on kirg ning selleks on meeletu armastus spordi vastu. Spordiga hakkas poiss tegelema juba 8-aastaselt. Esmalt tegeles ta jalgpalliga, nagu paljudki teised temavanused. Kuid see ei pakkunud piisavalt pinget ning poiss soovis teha midagi enamat. Nii leidis ta tee kergejõustiku juurde. Põhikoolis võistles ta juba teiste eakaaslastega, eriti meeldis talle jooksmine. Vahepeal katsetas noormees ka judot, kuid see talle ei meeldinud: „maadelda on tore, kuid kollase vöö tegemine valmistas raskusi, peale kaht aastat valge vööga maadlemist sain aru, et jooksmine on minu ala,” lisab Jorgen. Ühel päeval tulid kooli kaks kergejõustikutreenerit, et kutsuda noori trenni. Kohe arutas noormees ideed emaga, kes samuti on tegelenud kergejõustikuga. Mõeldud – tehtud! Treeneriks sai Krista Valgepea, kes on kergejõustikualadel olnud kümnekordne Eesti meister  ja omal ajal ka kolm Eesti rekordit püstitanud. Treenerile ei jäänud märkamata noormehe talent ning koos käidi ka mitmetel võistlusel. „Krista Valgepea ei olnud ainult treener, vaid ka minu mentor, kes alati toetas ja andis nõu. Tema pani mind endasse uskuma,” lisab noormees.

Ei tasu anda alla

2006. aastal vigastas Jorgen oma jalga. 100 meetri jooksus käis noormehel jalast läbi raksatus ning lihas tuli koos luukilluga luu küljest lahti. Taastumine sellisest vigastusest võtab siiani aega: „ikka veel tunnen aeg-ajalt, kuidas kohati valu sisse lööb,” sõnab ta. Aeganõudev on taastumine olnud seetõttu, et arstid ei osanud öelda, mis noormehel viga on. Kuid see valu ei morjendanud Jorgenit. Ta otsustas, et sporti pooleli ei jäta, trenni tuleb edasi teha. Kui jalg juba suuremat koormust talus, tekkis Jorgenil küsimus, miks ta peaks võistlema ainult kuuljatega, kui võiks kätt (jalga) proovida ka kurtidega võisteldes? Natuke asjaajamist ja nüüdseks on noormees osalenud Eesti kurtide mitmevõistlusel, 2011. aastal Türgis Kayseris kurtide Euroopa meistrivõistlustel ja 2012. aastal Kanadas Torontos kurtide maailmameistrivõistlustel.

Noore sportlase preemia

Positiivne ellusuhtumine ja mitte allaandmine on noormehele toonud ka suure tunnustuse: 2011. aastal anti talle teada, et Eesti kurtide spordiliit esitab ta noore sportlase laureaadiks. Noormees täitis vajalikud paberid ning jäi ootama, kuniks sai kõne presidendi kantseleist ning ta kutsuti pidulikule vastuvõtule. Preemiat ja tunnustust läks noormees vastu võtma koos treeneri ja perega – just nendega, kes teda kõige rohkem on toetanud. Lisaks vastuvõtule tunnustas Jorgenit terve tema kooli ees ka Evelin Ilves. Kõige meeliülendavam oli muidugi minna 2012. aastal Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule ning suruda veelkord kätt meie presidendipaariga.

Sõpradele kui täiesti tavaline noor

Sõpradele on Jorgen kui täiesti tavaline inimene meie kõigi keskel. Ta on nagu iga teine noor – õpib, tegeleb spordiga, on seltskondlik ja sõbralik. Ainus, mida tuleb jälgida, on suhtlemisel noormehele otsa vaatamine, sest lisaks kuulamisele loeb ta ka huultelt. Muid erisusi aga ei ole. Sõpradele on Jorgen  kui motivatsiooni ja positiivsuse allikas, kes tõestab, et alla andmine milleski, mida tahad, ei tule kõne allagi! „Kes pingutab, see ka suudab,” võiks olla noormehe reklaamlause, kui ta seda vajaks.

Tulevikule mõeldes loodab Jorgen oma hiljutisest põlveoperatsioonist taastuda ning spordiga aktiivselt edasi tegeleda. Muidugi ei puudu unistusest ka rahvusvaheline tunnustus ega medalid – kuid ennekõike tuleb korralikult operatsioonist paraneda.

Kerti-Anniki Tiis

Anni räägi, miks tuli sul mõte või tahtmine AIESECiga praktikale minna?

Tahtsin saada erilalast kogemust ja mõte vabatahtliku tööst välismaal tundus eriti äge.

Ning AIESECi praktikavahetusest kuulsid kuidas? 

Minu kursusekaaslane käis 2011 sügisel samamoodi välismaal praktikal. Tema käis Etioopias ja ta jäi väga rahule. Otsustasin , et tahaks ka ägedat kogemust ja valisin välja vabatahtliku töö Kairos, Egiptuses.

Milles sinu programm seisnes?

Töötasin 6 nädalat ühes MTÜ-s turundus valdkonnas. Eesmärk oli käia erinevaid MTÜ projekte jälgimas ja leida sinna vabatahtlikke. Üks programm  näiteks oli suunatud  kohalikele  kirjaoskamatutele, sest 30% ei oska araabia keeles lugeda ja kirjutada ning valdav enamus nendest on naised.  Vabatahtlikud  viisid siis läbi keeletunde.

Päevakava oli väga tihe?

Üldiselt olid kõik päevad ikka erinevad.  Miitingud olid kuidas kunagi. Samas tähtsamad kohtumised olid alati kindlatele aegadele kokkun lepitud.

Said  ikka lõbutseda ka või kogu aeg oli ainult töö?

Vaba aega oli tegelikult  päris palju. Käisime moššeedes ja niisma linna uudistamas.  Sinai poolsaarel ja kuurordis ja mägedes käisime ka.  Kohalike AIESECi inimestega kujunes meil välja ka oma grupp kellega käisime õhtuti väljas vesipiipu tegemas või felukadega sõitmas. Felukad on niiöelda jõulutuledes paadikesed kus  inimesed saavad  sõpradega lihtsalt lõbusat aeg veeta ja õhtul ilusaid linnatulesid nautida. Üldiselt linnapildis peale 11 õhtul tüdrukuid väljas tänaval jalutamas me ei näinud, niiet meie käisime poiste kambaga, kes meile ka turvameesteks olid.

Kuidas  suhtusid sinusse kohalikud?

Tõmbasin valge inimesena ikka palju tähelepanu, mis tundus üsna üllatav, sest ise ma pean ennast suhteliselt tõmmuks. Pruunid juuksed ja silmad, kuid kohalikud nägid mind ikka kui blondi. Suurt huvi näidati üles ka eestlaste kultuuri vastu. Käisin slummides kuhu üldiselt Egiptuses olevad turistid kunagi ei satu ning nendele peredele  oli minu külastus suur au.

Mis meeldis sulle kogemuse juures kõige enam?

Paelus väga Egiptuse kultuur. Kõik oli nii teistmoodi kui ma esmapilgul arvasin. Inimesed on Egiptuses väga usklikud. Palvetavad vähemalt 5 korda päevas. Egiptsesse saabusin just Ramadani ajal, mis tõesti näitas mulle kui tugev usk neil on. Ramadan on usuline periood kord aastas. Inimesed palvetavad ja  paastuvad päiksetõusust päikseloojanguni .

Kairo ise üllatas ka oma mitmekesisuse suhtes. Slummid ja rikkad rajoonid asusid täiesti vaheldumisi, mis tegi ära eksimise väga kergeks.

Kas jäid rahule ja soovitaksid kogemust ka oma sõpradele?

Ma jäin väga rahule ja soovitaksin seda kindlasti kõikidele. See oli parim kogemus mu elus, hoolimata suurele kultuurišokile. Lähen sinna ka tulevikus kindlasti tagasi.

10 huvitavat fakti Egiptusest:

• Iftar- Ramadani hommikusöök, algab kell 7 õhtul
• P tähte ei eksisteeri
• Liigsest palvetamisest on paljudel egiptlastel otsaesisel muhuk
• Riigis on GPS keelatud
• Nädalavahetus on neil Reede ja Laupäev
• Peale abiellumist peabnoorpaar saama aasta jooksul lapse
• Kunstis on keelatud kujutada inimesi
• Yellow smile- naeratama peab hammastega
• egiplased ärrituvad kergesti
• Kohalikud ei ole huvitatud oma vaatamisväärsustest

Kui sa tahad, et ka sinu suvi oleks sama hea, siis kasuta võimalust ning mine AIESEC´iga suveks Vahemere äärde!

Vaata pakkumisi meie kodulehelt:

www.aiesec.ee/est/tudeng/

Huvi korral täida avaldus:

www.aiesec.ee/est/tudeng/avaldus