Kogu EKA uue õppehoone ümber toimuv kära on sütitanud ka tudengid. Regulaarselt on toimuma hakanud tudengite kohtumised EKA uue maja nimelistel mõttetalgutel, kus arutatakse toimuva üle ja püütakse leida viise, kuidas tudengidki saaksid oma soove ja vajadusi väljendada.

Esimestel mõttetalgutel pandi ühiselt paika selged põhimõtted, mida Eesti kunstiakadeemia tudengkond kannab: uus maja tulgu Tartu maantee ajaloolisele krundile tähtajaks ehk 2015. aasta suve lõpuks. Samuti oldi ühisel meelel, et vajadusel korraldatakse ühiseid aktsioone oma seisukohtade väljendamiseks.

Praegu on selline pinev aeg: me ei tea, mis juhtub, me ootame konkreetseid otsuseid ja tulemusi, mis iga hetk peaksid ja võiksid tulla. Sestap pole tudengid veel ühtegi suurt aktsiooni korraldanud. Tudengite olulisimateks eesmärkideks on oma seisukohtade kuuldavaks tegemine ja ka ülikooli maine parendamine. Alguses püüame neid täita ikkagi rahulikult ja pigem positiivselt, sest eesmärgidki on õilsad ja me usume neisse.

Praeguseks on loodud petitsioon leheküljele www.petitsioon.ee  kutsumaks kõiki inimesi üles toetama EKA uue maja valmimist Tartu maantee krundile eespool nimetatud tähtajaks. Samuti kasutasid tudengid võimalust EKAs toimunud kunstihariduskonverentsil ja kinkisid koostöötahte märgiks haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole kaunilt raamitud graafilise lehe „Kuldaeg“, mille autoriks praegune tudeng Artur Vincent Kerge.

EKA uus maja pole mingi loss

Palju on räägitud negatiivse alatooniga sellest, et EKA justkui ehitab endale lossi kõige magusamale krundile Tallinna kesklinnas. Esiteks on iga ülikool oma riigile uhkuseks ja selle asukoht kesklinnas on vaid auasi. Pealegi on tegu krundiga, mis selle ülikooli käes on olnud ligi sada aastat ja seda ei võeta ära kellegi teise käest. Teiseks pole praegu töös olev uue õppehoone projekt mingi loss, see on funktsionaalselt projekteeritud koolimaja, mis hakkab täitma kvaliteetse õppetöö vajadusi. Projekti maksumust on kõvasti kärbitud, on tehtud koostööd nii tudengite kui ka erinevate osakondadega ning seega võib tulemust pidada vägagi optimaalseks ja mõistlikuks.

Kõige ootamatumaks ja masendavamaks aktuaalseks teemaks seoses Eesti kunstiakadeemiaga on selle võimalik laialisaatmine. Idee, mis loodetavasti pikalt enam arutluspinda ei leia, on vägivaldne ja kunstivaenulik. Juba see, et me praegu ei õpi ühises hoones, on halb, rääkimata siis meie lõplikust tükeldamisest. Kunsti- ja disainitudengitele on ääretult olulised erialadevahelised koostööprojektid ja igapäevane näost näkku suhtlemine, sest ainult nii säilib kunsti- ning disainialadel väga oluline spetsialistide suhtlusringkond.

Kunstnik pole muidusööja

Kõige rohkem teeb tänapäeval EKA lõpetavale tudengile ilmselt muret ühiskonnas olev suhteliselt negatiivne suhtumine kunsti ja disaini. Vahel jääb isegi mulje, et kunstiülikooli peetakse pooleldi heategevusasutuseks, kus koolitatakse muidusööjaid, kellest tegelikult mingit kasu polevatki.

Tegelikult on kunst, disain ja arhitektuur lihtsalt igale inimesele nii lähedal ja ümber, et seda on vahel raske märgata. Kõik käega katsutav ja silmaga nähtav, mis ei ole puutumata loodus, on kellegi looming. Hambaharjast ja sokkidest kuni hoonete ning autodeni välja – kõik on koolitatud ja pühendunud kunstnike ning disainerite mõtte- ja kätetöö.  Alahinnata ei tohi kindlasti ka kaasaegset kujutavat kunsti – see on osa kultuurist, mis tihti suunab tähelepanu ühiskonna valupunktidele, õpetab mõtlema ja kujundab meile märkamatult ühiskonda.

Kui kaoks Eesti kunstiakadeemia, siis oleks tegu vist ainsa riigiga Euroopas, kus poleks kunstiülikooli, kus koolitatakse tudengeid kõigil kolmel õppeastmel. See oleks häbiasi. Praeguse situatsiooni ainuke mõeldav lahendus nii, et sellest võidaks terve riik ja ühiskond, on uus esinduslik ja efektiivne õppehoone Eesti ainsale kunstiakadeemiale, mis säilib ühtse ja tervikliku ülikoolina.

Joanna Pungas (EKA tudeng ja üliõpilasesinduse aseesimees)

Ansip viskas õhku süüdistuse, et ei räägita piisavalt sellest, miks seda kõrgharidusreformi vaja on. Kas seda on vaja ja miks?

Sellest on nii palju räägitud. Kogu see debatt on üleval eelmise aasta kevadest. Siis öeldi ära, miks seda on vaja ja mis on praeguse süsteemi puudused. Neid asju on ju võimalik uuesti järele vaadata.

Meeleavalduste foonil võib jääda praegu mulje, et tudengid ei tahagi seda reformi…

See, kui tudengid ei taha ühte väljapakutud reformimudelit, ei tähenda, et tudengid oleks rahul olemasoleva olukorraga. Tudengid on EÜLi kaudu selgelt välja pakkunud, milline peaks kõrgharidusreform olema. EÜLi volikogu kinnitas juba eelmise aasta oktoobris viis eeldust edukaks kõrgharidusreformiks.

Haridusminister ütles eelmise aasta juunis ilusasti ära, et selle reformi juures on olulised kolm märksõna. Kõigepealt õiglus. Kas kõrgharidussüsteem on õiglane, kas kõigil, kes on võimekad ja motiveeritud, on võimalus Eestis õppima saada? Ühelt poolt tekkis küsimus vastuvõtusüsteemist ja teisalt, kas kõigil on võimalik pühendatult õppida. Kas on õppemaksud või ei ole, kas on õppetoetused või ei ole.

Teiseks oli küsimus motivatsioonist. Kas meie tudengid ja õppejõud on motiveeritud oma tööd hästi tegema. Jällegi on küsimus eeldustes. Kui alguses räägiti siin üldse väga palju eeldustest, et oleks toetussüsteem ja inimesel ei oleks rahalisi muresid, siis nagu me näeme, nüüd on pehmete eelduste juurest mindud kõvade eelduste peale. Räägitakse hoopis karmusest, on vaja hakata ähvardama karistusega. Selline hüpe on toimunud. Valimiste eel ja valimiste ajal räägiti, kui raske on tudengitel ja kui raske on peredel ning on vaja luua tasuta õppesüsteem ja toetused. Nüüd räägitakse, et tudengitel enam nii raske ei ole, nüüd on neil nii lebo ja nõudeid on vaja karmistada.

Kolmas asi on efektiivsus ja tulemuslikkus. Siin peab selge olema, milleks riik seda kõrgharidussüsteemi üleval peab. Kui seni on toimunud tellimine, valitsus tellib ülikoolidelt lõpetajaid, siis võiks öelda, et nüüd välja pakutav mudel on justkui riigihanke süsteem. Valitsus peab läbirääkimisi ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega, annab ülikoolidele raha ja ütleb, et tootke. See on selline vahepealne etapp. Üliõpilaskondade liidu nägemus on see, et kui põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus võimetekohasele haridusele ja eneseteostusele, siis riik peaks seda õigust finantseerima ja toetama. Meie arvates peaks kõigil motiveeritutel olema võimalus kõrgharidusele. See on samm edasi. Sellepärast ei olda ka tudengite poolelt väga rahul sellega, mis praegu välja on pakutud.

Läbirääkimised on kestnud üpris kaua. Mis siis EÜLi nõudmistest on kuulda võetud?

Kui me võtame nüüd need neli, mis me ise tugevalt esile tõstsime ja mis peaksid saama lahenduse enne hääletust Riigikogus… Kõige positiivsem asi on see, et alguses see reform ei rääkinud midagi õiglasest vastuvõtusüsteemist. Nüüd on ikkagi punkt sees, et kõik, kes vastavad nõuetele, tuleb vastu võtta. Ideaalis ükski võimekas ja motiveeritud ei tohiks õppekohast ilma jääda, sellepärast et riik on kuidagi piiritlenud õppekohtade arvu. Siin on muidugi see konks juures, et kõrgkool võib teha põhjendatud erandeid. Aga erand võib saada reegliks, nii et me ütleksime, et see ettepanek on 75% ulatuses arvesse läinud.

Muidugi on mingeid erialasid, kus võib sellise vastuvõtu süsteemi vastu olemist põhjendada sellega, et laboriruumi on vähe, õppejõude pole piisavalt. Küsimus peaks siis olema ikkagi vastuvõtutingimuste seadmises. Need peaksid olema sellised, et igale erialale satuksid õppima ainult need inimesed, keda see eriala huvitab ja kellel selle õppimiseks vajalikud võimed on.

Mul on tunne, et arstieriala, mida on väga palju näiteks toodud, pärast ei maksa muretseda, sest see on väga spetsiifiline. Inimesed ikka tunnetavad väga vara juba ära, kas tahavad seda eriala õppida või mitte ja selle eriala sisseastumiskatsed on ka sedalaadi, mis soodustavad teadlikku valikut. Kartus, et anatoomikumi ei mahu kõik laiba ümber olema, ei ole eriti põhjendatud. Või näiteks juura, mille puhul kardetakse, et kui tuleb lävend, siis kõik lähevad juurat õppima. Aga tuleb testidega selgeks teha, kas õigusteadlaseks või -praktikuks olemine on ikkagi selle kandidaadi huvi. Sisseastumisel ei tohiks piisata ainult riigieksamite tulemustest. Kõrgkoolide vastutus peab olema siin ikka väga palju suurem. Muidu on hea näidata tudengile näpuga ja öelda, et sina katkestasid, aga tegelikult, kui ta võeti vastu hindamata tema motivatsiooni, siis on ikkagi ka kõrgkoolil vastutus selle ees, kes pärast välja langeb.

Kuidas siis peaks noori testima? Näiteks vestlusega?

Vestlus on see koht, kus saab hinnata huvi. Seal on muidugi suur subjektiivsuse oht, aga eks see ole ka kõrgkooli enda maine küsimus, et kui subjektiivsus liiga suureks muutub ja kaebusi liiga palju tuleb. Aga on ka teisi väga erinevaid viise, kuidas inimeste motivatsiooni ja huvi katsetada, on teaduskoolid, tehnoloogiakoolid ja õpilasakadeemiad, mis on eelõppe vormid või ülikooli ettevalmistusõpe. Motivatsioonikirjad, esseed, näidistööde tegemine või vaatluspraktika. See tähendabki kõrgkoolidele suuremat koormust. Samas lisab see ülikoolidele usaldusväärsust, kui nad panevad rohkem rõhku sisseastumisele ja tudengitel on ka ikkagi kindlustunne, et nad on jõudnud erialale, mis teda huvitab ja kus tema võimed on.

Üks punkt oli tähtaja  küsimus, kus me ütlesime, et uus õppetoetuste süsteem peab kehtima hakkama vähemalt samal ajal, kui tasuta õpe. Selles tuldi vastu, öeldi, et 2013. Koalitsioonilepe rääkis, et 2015. Aga õppetoetuste enda eelnõu on juba eraldi teema.

Mida teie arvamustest ei arvestatud?

Õppekoormusnõue 30 EAP, selle puhul ei ole tegelikult üldse vastu tuldud. Esimeses eelnõus öeldi, et igal semestril peab läbima vähemalt 30 EAP-d, siis nüüd on kirjas, et igal semestril peab saama vähemalt 30 EAP-d kumulatiivselt. See tähendab, et kogu õpingute jooksul arvestatakse su ainepunktid ja jagatakse need semestrite peale, vähemalt 30 peab kokku tulema. Reaalsus on see, et esimesel semestril pead sa kindlasti kokku saama vähemalt 30 EAP-d, kui ei saa, siis pead teisel semestril maksma eelmisel semestril puudu jäänud punktid kinni.

See aastas kumulatiivselt tähendab seda, et sul on võimalik ainepunkte ette teha, et sul väheneks risk maksma hakata. Kui sa teed esimesel semestril 35 puntki ja sul tuleb teisel semestril 25 punkti, siis sa kolmandal semestril ei pea maksma.

Mõistlik on seada nõuded, mis on reaalsed ja mida on võimalik täita. Absoluutse nõude seadmine, et iga semester 30EAP-d, tekitab sellise olukorra, kus seaduse järgi nõutakse täismahtu, aga mis siis saab, kui kõrgkoolid teevad 75% üliõpilaste puhul erandeid? Siis see seaduse säte muutub ju tühiseks. Seadus peab olema ikka selline, et tema kohta tulevad erandid ei muudaks reeglit.

Ülikoolides on nii palju erinevaid õppekorralduslikke lahendusi. Mõnes ülikoolis kestab mingi aine kogu aasta, mõnes on aasta jagatud mitte kaheks semestriks, vaid näiteks kolmeks või enamaks. Selle seaduse sättega tegelikult rikutakse ülikoolide autonoomiat õppekorraldusega mängida. Näiteks Tallinna ülikoolis on aasta sisuliselt jagatud veeranditeks. Kasutatakse mõistet semester, aga iga semester on vahenädalaga. See näitab seda, et maailm on palju mitmekesisem kui see ilus ümmargune 30 ainepunkti.

Neljas punkt oli küsimus akadeemilisest puhkusest. Alguses oli kirjas, et loengutes ja seminarides käimine, eksamite ja arvestuste sooritamine keelatakse täiesti ära. EÜLi pakkumine oli, et ärme torgi seda ja las see olla ülikooli otsustada, täna läks seadusesse, et loengutes ja seminarides võib käia, aga eksameid ja arvestusi sooritada ei tohi. Välja arvatud, kui sa kuulud kolme erandrühma – oled ajateenija, alla 3-aastase lapse vanem või puudega tudeng.

Siin öeldakse, et on tuldud vastu, aga tegelikult ju ei ole. Ka praegu ei keela reeglina ükski õppejõud akadeemilise puhkuse ajal vabakuulajana loengutes käia. Riigikogu pakkus tudengitele midagi, mis tudengitel juba olemas on, see ei ole päris vastutulemine. Erandrühmad on tegelikult ka põhjendamata. Mille poolest erineb nendesse rühmadesse kuuluvate tudengite vajadus eksameid sooritada tudengist, kes näiteks töötab või ei tööta või kes on akadeemilisel puhkusel sellepärast, et tema vanem või elukaaslane jäi töötuks või suri.

Miks seda akadeemilise puhkuse asja sinu arvates üldse nõutakse?

Võib arvata, et see on üks kraanide kinni keeramise mehhanism. Ühelt poolt võetakse ära võimalus õppekoormust õppeperioodil hajutada, et kord 75% ja kord 125%, kõik peavad 30 EAP-d tegema. Kui ei tee, siis pead maksma. Ja et sa selle ülikooli esitatud arve eest ära põgeneda ei saaks võttes endale akadeemilist puhkust, siis keeratakse akadeemilise puhkuse kraan ka kinni. Ehk siis üliõpilane aetakse nurka. Kas sa õpid 100%-l ja saad õppetoetust või sa ei tee seda. Kui sa seda ei tee, siis ole valmis maksma ja tea, et õppetoetust sa ka ei saa. Arvesta, et sa pead tõenäoliselt ka hakkama tööl käima. Vaja on luua tingimused, et õppejõud saaksid nõuda tudengitelt, et loe seminariks 100 lehekülge või et tee mingi praktiline kodutöö laboratooriumis. Selle asemel pannakse nõuded üles, aga tingimusi ei tule. See on ka see, mis viis tudengid Toompeale.

Mida sa ütled praegu tasulistel kohtadel õppivatele tudengitele?

Tänased tudengid ongi jagatud. On maksvad ja mittemaksvad tudengid. See ongi äärmiselt ebaõiglane. See peabki muutuma. Aga poliitikud on öelnud, et ega nad ei anna tänastele tudengitele võimalust oma maksmissüsteemi muuta. See ei hakka kehtima tänastele tudengitele. Aga see võitlus, mida me praegu peame, on võitlus tulevaste tudengite võimaluste eest. Ja nende tudengite eest, kes tahavad magistrantuuri või doktorantuuri minna. Ükski poliitik ei ole valmis juba tänast ebaõiglust likvideerima. Nad räägivad alati tulevikust. See on tegelikult hea viis tudengid omavahel jagelema panna. Et mina ei saa abi, mis kasu mul sellest on. Need tudengid, kes Toompeal käisid ja õpilased ka, olid ikkagi kõigi eest väljas. Näitasime, et oleme ühtsed.

Miks ikkagi otsustati Toompeale minna?

See protsess ei toimunud paari nädala jooksul. Põhimõtted, et võiks olla tasuta õpe, õppetoetused ja peaks tegelema kõrghariduse kvaliteediga, need on üliõpilaskondade liidul juba aastaid olemas olnud. Lihtsalt nendel valimistel juhtus nii, et need teemad said ka suureks teemaks. Need olid valimiste üheks võtmeteemaks. Suve hakul hakati selle reformi kava ette valmistama ja EÜL võttis sellest aktiivselt osa, avaldas oma arvamust, milline see reform peaks olema.

Mingid küsimused võeti juba siis arvesse, mõningaid ei võetud. Suvel valmis seaduseelnõu. Küsiti jälle meie arvamust, oli asju, mis võeti arvesse, oli neid, mida ei võetud. Kusjuures need asjad, mis praegu on riigikogus valupunktid, olid juba toona üleval. Oleks ministeerium siis nende asjadega arvestanud, oleks jäänud suur osa vaidlusi ja ka meeleavaldused ära. Sest ega siin loogilisi põhjendusi eriti ei ole, miks mitte arvestada. Ainult rahaküsimus.

Siis kiitis valitsus selle eelnõu heaks ja saatis riigikokku. Riigikogus hakkasid arutelud, kuhu kaasati ka EÜL, kohtusime kõigi riigikogus esindatud erakondade fraktsioonidega, selgitasime oma seisukohti ja põhjendasime neid, küsisime veel nende nägemusi selle reformi asjus. Meie ja ka haridusministri lootus oli see, et see seadus saaks vastu võetud juba eelmisel aastal enne jõule. Aga siis hakkas asi venima. Asi tõmbus üldse koomale. Enam ei tahetud meid eriti kuulata ka.

EÜL leidis, et kui meie oleme pidevalt oma seisukohti väljendanud ja kommenteerinud, siis on meil õigust oodata, et ka erakonnad oma seisukohad välja ütleksid. Ametlikult ja avalikult. Mida nad arvavad reformist ja üliõpilaste seisukohtadest. Milliselt lähtekohalt nad hääletama lähevad. Muidu meile öeldi, et me lähme hääletame ära, küll te siis näete, mis me arvame. Me ei ole nõus sellega. Riigikogu peab olema avatud organisatsioon ja põhjendama juba ette oma valikuid ja pärast põhjendama veel järele ka oma otsust. Sellepärast toimusid need jaanuari alguse esimesed aktsioonid, kus me läksime Riigikogu liikmetele tutvustama oma seisukohti individuaalselt ja igaühelt seisukohti tagasi küsima. Jagasime neile ühel hommikul flaierid kätte ja teisel hommikul ootasime neid tagasi.

Kuidas see läks?

Mõned riigikogu liikmed läksid väga emotsionaalseks nende meilide ja flaierite peale. Võiks öelda, et tudengite seisukohad jõudsid riigikogulastele kohale. Nad teavad, et tudengid jälgivad neid, ootavad nende seisukohti ja on valmis neid ka arutama. See moment läks hästi. Siis kultuurikomisjonis hakati hääletama ja see protsess oli juba kinnisem. Me pakkusime, et kui vaja, siis me oleme nõus saatma oma esindaja vaatlema komisjoni arutelusid ja hääletusi. Selle peale öeldi, et ei ole tarvis, haridusminister istub ja kommenteerib oma viimased asjad ära ja siis isegi tema saadetakse ruumist välja, kui hääletuseks läheb.

Aga saime erakondadelt nende tagasiside kätte meie nelja põhipunkti kohta. Hakkasime selle põhjalt välja pakkuma, kus võiksid olla kompromissikohad või lahendused. Meile heidetakse ette, et tudengid on väga jäikadel seisukohtadel. Aga meil on raske läbi rääkida senimaani, kui teistel pooltel ei ole endal selgelt välja öeldud seisukohti. Kui seisukohad välja öeldi, siis me mõtlesime, et saame läbi rääkida. Aga siis ei olnud komisjon enam nii aldis neid seisukohti vastu võtma. Tegime komisjoni liikmetega eraviisilisi kohtumisi, saatsime kompromissettepanekuid, aga neid isegi ei hääletatud.

Siis me langetasimegi otsuse, et kui ei kuulata, siis tuleb näidata, kui palju meid ei kuulata ja näidata, et me ei ole rahul sellega. Ühelt poolt on asi sisus, mida ei aktsepteerita, teisalt on küsimus põhimõttes. Me ei saa leppida sellega, et ühte kodanikeühendust ei aktsepteerita või ignoreeritakse. Avalik võim peab oma valikuid põhjendama ja need peavad olema argumenteeritud, mitte lihtsalt seisukohad.

Mitte lihtsalt, et tudengid ainsana nõuavad liiga palju, teised huvirühmad on ka olemas. Kui me räägime tasuta õppe eelduseks olevast õppekoormast, siis selles küsimuses ei tahtnud 30 EAP ranget nõuet ei üliõpilased, rektorid, õpilased ega kõrgkoolitöötajate katusühendus Universitas. Kes siis üle vindi keerab, kui kõik on selle küsimuse juures skeptilised. Tasakaalukoht oligi siin rektorite nõukogu ja EÜLi seisukohtade vahepeal, mitte see, mis lõpuks seaduseelnõusse pandi.

Mitte kuulamine ja seisukohtade ignoreerimine viiski selleni, et tudengid ja õpilased tulidki Toompeale ja Tartu, Pärnu, Võru ja Kuressaare tänavatele. Oleks viisakas ju kuulata. See põhjustas järgmise reaktsiooni, et EÜLi seisukohad on käputäie tudengite arvamus. EÜL kujundab oma seisukohti lähtuvalt sellest, mida ütlevad liikmesorganisatsioonid ehk üliõpilaskonnad, nende valitud esindused. Teiselt poolt me tellime erinevaid analüüse ja teeme nendest kokkuvõtteid nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt, nii üliõpilaste majandusliku olukorra kohta kui ka sellest, millised kõrgharidussüsteemid mujal on. Meie seisukohad on tegelikult ikkagi päris hästi põhjendatud.

Riigikogu valimisteks me valmistusime ka sellega, et korraldasime 2010. aastal mõttetalgud ja see oli üks sisendeid, mille põhjal EÜLi üldkogu kinnitas platvormi riigikogu valimisteks. Seal olid ka need teemad sees. Öelda, et me esindame käputäit inimesi, on kuritahtlik. See poliitik, kes nii ütles, peaks häbi tundma. Sõnumi kritiseerimise asemel hakati EÜLi ründama. Meie teeme sellest järelduse, et meie seisukohad olid õiged ja teisel poolel said argumendid otsa.

Kuidas meeleavalduste organiseerimine läks?

Eks see keeruline ole, eriti kui avalikkuses on rõhuasetus sellel, et tegemist on tulevikutudengeid puudutava küsimusega. Me kõik oleme harjunud tegelema tänaste asjadega, mitte niipalju homsete ja ülehomsetega. Selle võrra oli tudengeid raske kaasa saada ja ilm oli ka külm. Aga meil oli supp ja tee olemas ning tudengid tulid kohale. Eriti hea oli muidugi see, et meie hea partner Õpilasesinduste liit oli ka meiega ja organiseeris toetusmeeleavaldused eri linnades. Lai põhi oli olemas.

Rääkides sellest väitest, et meeleavaldustel oli inimesi natuke üle tuhande, aga üliõpilasi on kokku ca 70 000, siis ega meeleavaldus on ainult üks viis, kuidas oma seisukohti väljendada. Üle 5000 inimese on liitunud Facebookis selle kõrgharidusreformi kommuuniga ja kõik ei pea tulema tänavatele, et väljendada oma arvamust. Inimesed võivad minna ka hääletuskasti juurde ja oma arvamust väljendada. Nad võivad saata riigikogu liikmetele e-maile või helistada. Nad võivad selle teadmise ka endale jätta.

Võiks ju siis küsida, kui mitu inimest on erakonna platvormi koostamise juures? Või kui tudengilt nõutakse 100%-list koormust, siis kas riigikogu liikmete töö käib ka sama põhimõtte järgi? Ühesõnaga tee seda, mida nõuad teistelt. See on selle tasandi vaidlus, mida poliitikud praegu meedias ajavad. Ka president on öelnud, et seadus, millega tahetakse parandada kõrgharidussüsteemi kvaliteeti, peab ise ka kvaliteetne olema. Ühesõnaga meie ettepanek on, et jätaks need isiklikud rünnakud kõrvale.

Kas see numbriliselt oli kõige suurem meeleavaldus, mille EÜL oma 20 tegutsemisaasta jooksul korraldanud on?

Ma arvan, et sellises ulatuses, kus on paralleelsed meeleavaldused ka, siis selle sajandi suurim kindlasti. Et viies linnas paralleelselt. Eks 90ndate algusesse ja keskpaika jäid ka mõned meeleavaldused, kus Tartus busse kangutati jne. 2006. korraldasid Tallinna kolme ülikooli üliõpilased ühiselamute seisukorra pärast meeleavaldusi. Iga kahe aasta tagant on mingi tudengite meeleavaldus, mis võtab rohkemaks tähelepanu kui üheks päevaks.

Samas meeleavaldus ise ei ole ju eesmärk omaette. Meeleavaldus on üks vahend selleks, et anda inimestele võimalus arutellu panustada. Anda tudengitele võimalus seista oma õiguste eest ja avalikkusele kuulda tudengite muresid. Võimalus võtta korraks aeg maha ja keskenduda ühele teemale. See on tähelepanu küsimine ja selle saamine olulisele teemale. Loomulikult ei saa meeleavaldust kui meetodit ka kuritarvitada. Aga mingitel hetkedel on seda vaja teha, et tekiks ruum uuteks läbirääkimisteks.

Mis edasi saab?

9. veebruaril võeti see seadus vastu. Meie arvates ei oleks tohtinud seda kinnitada, kui ülikoolide rahastamise mudel on lahtine ja õppetoetuste eelnõu ei ole veel riigikokku jõudnud. Need pidid koos olema. Me kaalume ka pöördumist vabariigi presidendi poole, et president paneks veto sellele seadusele. Saadaks selle riigikokku tagasi. Siin on veel nii palju lahtisi otsi ja see ei taga seda õiglust, mida lubati. Ülikoolide autonoomia on sätestatud põhiseaduses. See seadus hakkaks seda autonoomiat suure tõenäosusega pärssima.

Uued meeleavaldused ei ole välistatud, aga praegu on lihtsalt see aeg, kus me oleme neile andnud ruumi selgitusi anda. Kui nad seda ära ei kasuta, siis nad peavad olema jälle valmis tudengitega kohtumisteks.

See eelnõu on vigane ja selle puudused tulevad eriti selgelt välja, kui riigikokku jõuab õppetoetuste seaduse eelnõu. Täpselt samad küsimused – mõistlik õppekoormus eeldusena tasuta õppeks, tuleb välja, et see nõue võib olla ülepingutatud. Kui me tahame, et inimene pühenduks 100% õpingutele ja üldse tööl ei käiks ja et tema vanemad ei saaks ülekoormatud, siis tegelikult peaks ikka väga korralik õppetoetus olema ja see ei ole mingi 135 eurot, see on topeltsumma.

Kui me vaatame seda, kuidas ministeerium ise on arvutanud neid summasid, et tudengitel võib olla kuni miinimumpalga suuruses sissetulekud ja selle juures võib saada veel õppetoetust, siis kui me liidame need summad kokku, tuleb hoopis 415 eurot. Tudeng, kes üldse ei tööta, peaks saama ministeeriumi loogika järgi 415 eurot õppetoetust, aga seda ministeerium ei maini küll kusagil. Kas riik on valmis nelja või viiekordistama õppetoetuste jaoks minevaid rahasid? Kui ta ühe seadusega paneb nõude lakke ja teise seadusega võimalusi ei loo, siis üks neist tuleb ära muuta.

Kadri Inselberg

Kujuta ette, et oled ühel hetkel oma kohvrite ja kottidega keset üht ülikoolilinna, kuhu oled tulnud õppima kas semestriks, õppeaastaks või lausa mitmeks aastaks.

Võib-olla oled veidi segaduses – võõras linn ja võõrad inimesed. Lisaks ei ole sinuga kaasas su sõbrad, kursusekaaslased ega vanemad. Siis meenub sulle, et osa sinu sõpradest ja tuttavatest ei plaani eri põhjustel kunagi Eestist ära minnagi. Ja siis mõtled, et võib-olla ei lähegi need õpingud lepase reega – ei ole sul seda mõnusat mugavustsooni, mis sind alati aidanud on. Ja siis tekib mõte, et äkki see välismaale minek ei olnud ikkagi kõige õigem otsus?

Tegelikult on sinu tehtud valik üks parimaid otsuseid, mida oled oma elus teinud.

Sa avardad oma maailmapilti, õpid elama ja hakkama saama võõras kultuuris, sa saad uued ja värsked mõtted välisülikooli õppejõududelt, õpid võib-olla juurde ka uue keele, ning saad endale uued kontaktid terveks eluks.

Mitte ainult kõrgharidus ei ole oma olemuselt muutumas rahvusvaheliseks, vaid seda on tegemas kogu maailm. Mõelgem kas või oma tuttavatele, kes kuskil kaugemal töötanud, õppinud või lihtsalt reisinud. Sinule kui üliõpilasele on rahvusvahelises akadeemilises elus osalemine kõige lihtsam samm suure pildi saamiseks.

Olenemata sellest, kaua välismaal õpid – võta sellest perioodist maksimum.

Siin on sulle punktid, mille läbimõtlemine aitab sul seda teha.

Sinu uus kodu

Oled jõudnud oma uude kodulinna. Hea on, kui ülikool annab sulle elukoha ühiselamus – kui seda pakutakse, siis võta võimalusest kohe kinni. Sealt leiad endale uued tutvused kõige kiiremini – on lihtsam teiste üliõpilastega kontakti luua ning ülikooliellu sisse sulada. Kui aga seda võimalust ei ole, siis võta endale see aeg, et leida hea elukoht.
Ehk on sobivam kant elamiseks kesklinn, võib-olla aga kvartal ülikoolilinnaku läheduses? Milline linnaosa või naabruskond hingab just selles rütmis, mis sulle sobiks? Milline piirkond iganes, kuid võta endale sobiva elukoha leidmiseks aega (ela kas tuttavate juures, mõni öö mõnes hostelis või ühiselamus) – pärast ei pruugi sul olla jaksu ega tahtmist oma pampudega uut kohta hakata valima.

Sinu uus ülikool

Õpi oma ülikooli võimalikult hästi tundma. Ülikool ei piirdu vaid auditooriumitega. Seal on veel raamatukogu, ülikooli kohvik (ideaalsed kohad teiste tudengitega suhtlemiseks), tõenäoliselt eri võimalused akadeemilisest elust väljapoole jäävate tegevuste harrastamiseks. Erialaringid, keelekursused, teadusringid, avalikud loengud, spordiklubid ning igasugused huvialaringid. Äkki on just sinu välisülikooli teadusringidest välja kasvanud kunagi midagi suurt ja olulist? Äkki saad sa hoopis oma kogemusega kaasa aidata mõne toreda sündmuse sünnile (kui sul midagi sellist õnnestub, siis on sul tutvusringkond kogu õppeperioodiks garanteeritud)?

Räägi nii oma kui ka teiste teaduskondade õppejõududega ja kaastudengitega – uuri neilt, mida teevad sinu erialakaaslased – kas neil on oma kooskäimiskohad? Kas neil on regulaarsed kokkusaamised ja üritused?

Võta kindlasti osa ülikooli poolt korraldatud sissejuhatavast tutvustuspäeva(de)st ja orientatsiooninädalast. Vaata, mida korraldavad kohalikud üliõpilasorganisatsioonid, vaata, millised on kõige olulisemad sündmused, mida korraldab ülikool või mõni ülikooli teaduskond. Olgu tegu filmiõhtute, tantsupidude, kultuuripäevade või mingite konkursside või võistlustega. Leia see aeg, et sa olulisi sündmusi maha ei magaks – ja loomulikult ära unusta kohalikku sotsiaalset meediat. Uuri välja see, milliseid teid pidi kõige põnevam info liigub!

Ja kõige olulisem – ÕPI! Õpi nii palju, kui vähegi suudad! Pigista õppejõududest välja kõige viimasemad teadmised! Küsi ära oma kõige rumalamad ja targemad küsimused. Tee kaasa kõik praktikumid, külasta kõiki laboreid. Külasta loengusarjade raames kohalikke ettevõtteid ja muid organisatsioone. Võta loengutest ja seminaridest kaasa kõige väärtuslikumad teadmised.

Teised välistudengid sinu ülikoolis

Ühiselamus, hostelis, ülikooli kohvikus, auditooriumis või rahvusvaheliste suhete osakonnas – kus iganes peaksid sa esimesi välistudengeid nägema – nad on samasugused nagu sina. Jah, nad on eri riikidest, eri kultuuritaustaga, aga siiski liigub nende mõttemaailm samasuguseid radu pidi nagu sinu oma. Nad tunduvad väga huvitavad, kuid ei julge nagu nendega suhelda ega esimest kontakti luua…

Alusta välistudengitega ise vestlust! Nad on samasugused olukorras nagu sina ning tegelikult on neil hea meel, kui keegi soovib kontakti luua. Leia üles kohad, kus nii kohalikud kui välistudengid ehk sinu saatusekaaslased (selle sõna positiivses tähenduses) koos käivad. Ja uute inimeste leidmine ei olegi niivõrd keeruline, kui algul tundus.

Kohalik eluolu ja kultuur

Kui oled Eestisse tagasi tulnud, siis satud kindlasti küsimustelaviini alla. “Kuidas seal siis oli?”, “Ütle midagi …… keeles!”, “Oota, kus kandis sa seal täpselt olidki?”

Vaevalt, et kõiki ainult sinu õppeedukus huvitab. Küsitakse, kuidas kohalikud inimesed elavad; soovitakse, et õpetaksid vastavas keeles (või dialektis, murdes) midagi huvitavat; tahetakse näha pilte sinu reisielamustest ja kohalikust elust.

Võib-olla on sul sihtriigi keel enne minekut perfektselt suus, kuid kui see nii ei ole, siis õpi ära kohalik keel nii palju, kui see vähegi võimalik. Käi kohalikel kultuuriüritustel – kontsertidel, pidudel, näitustel, spordivõistlustel, teatrietendustel.

Vaata – mis on kohalikule inimesele tähtis. Vaata, mis paneb nende silmad särama ning mis toob nende suule naeratuse! Ja tee neid avastamisretki mitte üksi, aga koos teiste tudengitega!

Õppimine välismaal ei tähenda mitte ainult akadeemilist õppimist, vaid ka mitteformaalset õppimist, mida sa oma kodukülas või kodulinnas ei saa. See on suhtlemine kohalike tudengitega, teiste välisüliõpilastega, välisõppejõududega, ühika- ja korterikaaslastega, raamatukoguhoidjatega, poemüüjatega, bussijuhtidega, pangatelleritega, piletimüüjatega, kontoritöötajatega.

Uuri kohalikelt, kuidas välismaal sinule oluliste valdkondadega lood on? Traadita internet, pangakonto avamine, oma ettevõtte loomine, tuludeklaratsioonide täitmine, valimised?

Mida rohkem sa küsid, seda rohkem sa tunned ja mõistad uut kultuuri ning oled võtnud parima oma välismaal viibimisest.

See ei ole ei midagi paremat, vaid midagi teistsugust. Ja teistsugused asjad on need, mis loevad.

See omapärane välismaalane

Jah, see kohalik inimene – pärast üht semestrit, tervet õppeaastat või tervet stuudiumi on ta saanud sulle palju lähedasemaks. Need kohalikud on ju päris toredad kõikide oma kiiksude ja kogu oma olemusega.

Sa tead, mis nii sellele kohalikule kui ka välistudengile meeldib, mida ta hindab ja mis on tema jaoks kõige olulisem. On need välismaalased avatud või kinnised, tõsised või lõbusad, kohusetundlikud või tähtaegadest üle sõitvad, salapärased või mõistetavad nagu avatud raamatud?

Kuidas veedavad nad riiklikke tähtpäevi? Mida nad teevad üldiselt nädalavahetustel ning kuhu sõidavad suviti puhkama?

Proovi luua võimalikult palju kontakte ka kohalike seas – lisaks kõigele muule on sul sel juhul sõbrad, kelle juurde alati tagasi tulla. Sinu välisõpingute linnast saab ju üks sinu kodulinnadest, mida tunned läbi ja lõhki.

Ehk siis tulles tagasi pealkirja juurde – välismaal õppimisest tuleb Eestisse tagasi tuua maksimum.

Lühike rahvusvahelistumise meelespea välismaal õppimiseks

-          Oma ülikoolilinnas tee hea eeltöö elukoha leidmiseks ning kõige muu hädavajaliku info kättesaamiseks (hädaabinumbrid, kindlustus, transport jne)

-          Õpi iga päev midagi uut!

-          Sul on toetajaid tegelikult rohkem, kui arvatagi oskad – küsi vajadusel abi ning sind aidatakse!

-          Ära unusta, et hästi veedetud aeg möödub eriti kiiresti.

-          Miski ei ole sinu uues ülikoolinnas parem ega halvem – see võib vaid olla teistsugune

-          Ole sina suhtlemises välismaalastega aktiivne pool!

-          Leia endale sõpru igalt mandrilt – see on sinu investeering tulevikku!

Eero Loonurm
Sihtasutus Archimedes
Kõrghariduse arenduskeskus

Californias asuva Humboldti ülikooli tudeng Ashley Ward oli Occupy liikumisest esmakordselt kuuldes vaimustunud. Ta otsustas selle idee ka enda ülikooli viia ning kaasüliõpilasi protestiliikumisse kaasata, kirjutab New York Times.

„Ma olin juba aastaid oodanud, et midagi võiks juhtuda,“ ütles ta. „Ma hakkasin kartma, et midagi sellist minu eluajal ei tulegi.“

Ashley Ward võttis appi ühe oma sõbra, kellega printisid flaiereid, tegid kodulehe ja saatsid laiali hulga e-kirju. Nad püüdsid kaasata nii palju inimesi kui võimalik. 1. oktoobril peeti selle ülikooli territooriumil esimene miiting – sarnane nagu New Yorgis – ning pandi üles ka telgid.

Occupy protestid levisid kiiresti ka teistesse USA ülikoolidesse – praeguseks on liikumisega seotud juba sajad õppeasutused. Üldise protestiliikumise eeskujul on tudengiliikumise märklauaks sissetulekute ebavõrdsus riigis ning mugav „sümbioos“ poliitilise ja majandusliku eliidi vahel. Kuid tudengiliikumine on sellesse nimistusse lisanud ka täpsemalt kõrgharidust ja üliõpilasi puudutavaid teemasid.

Osa võitleb uute õppekavade avamise nimel, osa aga suurfirmade värbamistegevuse vastu. Näiteks Yale’i ülikooli kasvandikest suur hulk leiab oma tee investeerimispankadesse ja -fondidesse. Sügisel protestisid aga Yale’i üliõpilased valjuhäälselt suurfirma Morgan Stanley poolt korraldatava infotunni vastu. Sarnast vastumeelsust kohtab ka Harvardi, Princetoni ja Cornelli ülikoolides.

Protest majanduspoliitilise olukorra vastu

„Ma ei usu, et see oleks saanud toimuda, kui Occupy Wall Street’i ei oleks kõigepealt olnud,“ ütles Yale’i üliõpilane Marina Keegan Morgan Stanley protesti kohta. „Kahtlemata hakkavad inimesed kriitilisemalt mõtlema oma valikuvõimaluste üle ja mitte ainult, kuidas see mõjutab neid, vaid tervet maailma.“

See eristab käesolevat üliõpilaste protesti varasematest samalaadsetest, mis on tavaliselt keskendunud ühele kindlale teemale: näiteks tuumarelvad või Lõuna-Aafrika apartheid.

Paljud ülikoolilõpetajad on praegu suurtes võlgades ja justnimelt samadele asutustele, mis on majanduskriisi ajal saanud mitme miljardi dollari jagu abirahasid. Riigiülikoolid on alarahastatud ja õppurite arv kursustel aina kasvab. Üliõpilasaktivistid on need teemad sidunud laiema kriitikaga majanduspoliitilise olukorra suhtes.

„Occupy liikumine kujutab endast kriitikat kapitalismi ja Ameerika rahandussüsteemi suhtes, aga ka  ülikoolipoliitika, õpingute maksustamise ja juhtimisstiili suhtes,“ ütles Angus Johnston, New Yorgis asuva City University ajalooõppejõud.

Occupy liikumine on võtnud laiema ulatuse ja tähelepanu kui varasemad protestiliikumised. Varasemalt on mittepoliitilisi üliõpilasi protestima ajendanud isiklik mure – nende vanemate kaduvad pensionifondid ja hirmud tööturu ees.

Humboldtis panevad üliõpilased pärast talvevaheaegu telgid uuesti üles. Ka ülikool on protestiga kaasa läinud: üliõpilasesindus on andnud oma täieliku toetuse Occupy osalistele. Ashley Ward rääkis, et Occupy miitinguid peetakse siseruumides, ja kuigi ta eeldab protestiliikumise tuumikult pikemaajalist seotust ja osavõttu, usub ta, et üldine huvi aja jooksul väheneb. „Meie põlvkond usub, et ainult kiired lahendused on vastuvõetavad,“ ütles ta. „See siin võtab kauem aega.“

Harvardi ülikoolis on tekkinud vastumeelsus meeleavaldajate suhtes, kes olid sügisel umbes 30 telki püsti pannud. Turvalisusele viidates oli ülikooli juhtkond võtnud vastu harukordse otsuse piirata Harvardi linnakusse sissepääsu isikutuvastuse alusel. Detsembri keskel eemaldas Occupy Harvard oma telgid sealt, et liikuda edasi „aktivismi uude faasi“.

Tudengitel teeb protestimise lihtsamaks ka see, et sealsamas ülikoolilinnakus asuvad ühiselamud, kus neil on käeulatuses söök ja hügieenivõimalused. Kuid nii mõnigi ülikool on pidanud turvalisuse ja puhtuse ohvriks tooma selle nimel, et mitte ohustada väljendusvabadust.

Probleemid suure hulga telkijatega

Ühe Seattle’i kõrgkooli alal leidus lisaks protestivatele üliõpilastele ka Occupy liikumise nii-öelda tavaliikmeid, kes olid kesklinna pargist minema aetud. Peagi oli sinna püstitatud umbkaudu 70 telki. Esialgu jäi juhtkond äraootavale seisukohale. „Majanduslik võrdsus on osalt ka meie missioon,“ ütles rektor Jill Wakefield. „Ma olen 35 aastat kõrgkoolidega seotud olnud. Kuskil ei olnud ma ettevalmistatud tegelema saja telkijaga kooli territooriumil.“

Suure hulga telkijatega kaasnes ka mitmeid probleeme. Kogunes prügi, maas vedeles kasutatud süstlaid ja suitsetati kanepit. On olnud ka teateid seksuaalsest vägivallast.

Kui need probleemid kõrvale jätta, siis teaduskondade liikmed on enamasti protestiliikumist toetanud, osaledes kõnekoosolekutel ja streikidel.

New York Timesist tõlkis Annes Aus

Avanäitusel esitletakse EKA Vabade Kunstide Teaduskonna esimese aasta tudengite esimesi lõikeid. Tööprotsess oli üpris orgaaniline. Tegevus toimus ühise stuudiumina, mille käigus modelleeriti algsetest kobavatest ideedest enamvähem selgepiiriline narratiiv. Tegevust ei piiranud ei temaatiline ega tehniline raamistik, kuid üllataval kombel domineeris üliõpilaste valdava eelistusena linoollõige.

Linoollõiketehnika kuulub kõrgtrükitehnikate hulka. Lihtsamalt tähendab see seda, et meile kõigile tuttava põrandakattematerjali sisse lõigatakse vastavate nugade abil kujutis. Kõik, mis peale seda tegevust alles jääb, see trükib.

Osalevad kunstnikud: Anna Maria Lapin, Anna-Kaisa Vita, Helena Keskküla, Kadri Helde, Krista Zimm, Kristen Rästas, Liisa Jugapuu, Marta Vaarik, Mihkel Oksmann, Pavel Grebenjuk, Taavi Rei, Taavi Villak.

Juhendaja professor Urmas Viik ja kuraator Mariliis Oksaar. Näitus jääb VonKrahliGaleriis avatuks 29. veebruarini.

Meiega samasse lauda istub ettevõtluse ja projektijuhtimise kolmanda kursuse üliõpilane Taavet Malkov ning koos suudavad kaks tudengit mulle tunni aja jooksul selgeks teha, et Pärnus ei ole mitte põrmugi igav elada ja üliõpilased on siin vahest aktiivsemadki kui suurtes ülikoolides. „Elu on täpselt selline, nagu sa ise selle kujundad ja siin saad sa olla täpselt selline, nagu ise end lood,“ räägib Kuslap. Malkov lisab, et talle näiteks isegi meeldib, et Pärnu on pisut vaiksem kui Tallinn, kuna talvises Pärnus valitsev rahu on päris hea õpikeskkonna kujundaja. Halba ei tee ka meretuul, mis Malkovi sõnul kooli uut värskust puhub.

Malkov toob näiteid elavast seltsielust, mida tudengid ise üleval hoiavad ja mainib tulevaid tudengite talvepäevi, mis on Pärnus juba traditsiooniks saanud. 13 aastat toimunud üritus leiab sellel aastal aset näiteks Pärnu Jääfestivali raames, mis tudengitele justkui abikäe on ulatanud. Seda sama kätt ulatatakse nii kolledžis kui suvepealinnas üliõpilastele aga tihti ning Kuslap peab vajalikuks lisada: „Meie koolis on see ka eriline, et kui abi tahta, siis seda alati antakse ja kui see inimene, kelle käest lähed küsima, ei oska aidata, juhatab ta sind kindlasti kellegi juurde, kes oskab.“ Hea näitena räägib ta näiteks kooli direktorist Henn Vallimäest, kes tähtsaid otsuseid just koos tudengitega langetab.

Algatused alustavad alustatut

Kui üliõpilaste lahkel loal ülikooli ruumides natuke ringi vaatan, jääb kõigepealt silma uks, millel silt „Ema ja lapse ruum“. Kuslap räägib, et kunagi oli seal ruumis ladu, seejärel üliõpilaste ruum, aga üldiselt seal kõigil võimalik endale teed teha ja näiteks mikrolaineahju kasutada. Teisena näen fuajees suurt papikasti, millele on suurte trükitähtedega maalitud „TAARA“. Selgub, et tegemist on üliõpilasesinduse projektiga, mille käigus kogutakse koolis ülejäävad limonaadi- ja energiajoogi pudelid kokku ning taararaha kasutatakse tudengite hüvanguks. „Kohvisuhkrut me tudengiruumi ise ostma ei pea,“ naerab Kuslap.

Tudengite algatusel on ülikoolis teisigi muudatusi läbi viidud: koridoris asub joogiautomaat, mille on paigaldanud sinna söögikoht „Poisi eine“, mis on saanud üheks Pärnu tudengite kokkusaamise kohaks. Positiivne on automaadi puhul aga see, et iga ostu tulust viis senti laekub taas üliõpilasesinduse kontole. Omalt poolt toetavad üliõpilasettevõtmisi ka erinevad Tartu ülikooli instantsid, nii et üritusi – ja neid on palju – toimub kolledžis üliõpilaste sõnul piisavalt.

Õppida ja praktiseerida

Pärnu kolledžis on võimalik õppida neljal suunal: rakendusliku kõrgharidusena ettevõtlust ja projektijuhtimist, turismi- ja hotelliettevõtlust ning sotsiaaltööd ja rehabilitatsioonikorraldust. Avatud ülikoolis saab soovija akadeemilise bakalaureusekraadi omandada majandusteaduses. Tudengid toovad välja, et plussiks on nende kooli õppetöö juures kindlasti praktika osakaal, kuna lausa 50 protsenti õpingutest veedetakse õpitaval erialal töötades. Malkov räägib, et tema tuligi kolledžisse õppima, kuna tahab reaalselt midagi ära teha, mitte vaid kuiva teooriat õppida. Miinusena võib aga võtta seda, et hea tahtmise korral on võimalik koolist ka kolme aasta jooksul niisama „läbi libiseda“. Kinnitan vestluskaaslastele, et see on vägagi võimalik ka suuremates ülikoolides ja kahjuks aina jõudu koguv trend.

Hea sõnaga räägitakse ka õppejõududest, kellega mõnikord lausa sõbrasuhetes ollakse. „Ei ole ebatavaline, et õppejõud jagab oma telefoninumbri ja lubab endale helistada, kui näiteks mõnikord õppetööga hakkama ei saa, paljudega oleme näiteks hoopis „sina“ peale üle läinud,“ räägib Kuslap. Vähe tähtis ei ole ka see, et kolledži töötajaskond üsna usinalt tudengite korraldatud üritustest osa võtab.

Vilistlased ei lahku koolist

Pärnakad on harjunud nägema linna peal vuravat vana KavZ bussi, mille peatsis tähed K.G.B. Buss on tavaliselt kohal igal spordiüritusel, samuti erinevate tudengiettevõtmiste raames. Kuigi K.G.B võib vanemates kodanikes äratada iseäranis halbu emotsioone, kinnitavad tudengid, et tegemist on vaid kahjutu vilistlasorganisatsiooniga Keel Gergelt Behme, mis ühendab teotahtelisi kunagisi tudengeid, kes ka nüüd Pärnus seltsielu edendamisega tegelevad. Näiteks Jüri Jaansoni kahe silla jooksul, mis üle riigi tuntud, toimis buss muuseumina, kus eksponeeriti eestlaste võidetud olümpiamedaleid ja spordidresse. Lisaks bussiga kihutamisele käiakse koos ka vilistlaskogu saunaklubis ja korraldatakse erinevaid täienduskoolitusi.

Nii vilistlaskogu, aktiivsed üliõpilased kui praktilised õppimisvõimalused tõestavad, et Pärnu kolledžil on justkui kaks nägu: üks neist on suunatud tulevikku ja terendab pigem töökogemuste poole, teine aga vaatab rõõmsalt otsa teotahtelistele tudengitele, kes tundub, et alati leiavad aega midagi oma vaikses ja tuulises linnas midagi korraldada. Hakka või tudengite juttu uskuma, et tõepoolest võid olla see, kes iganes vaid soovid.

Barbara Lehtna

Tartu ülikoolis (TÜ) olid õppeteenustasude võlgnevused aasta lõpu seisuga 200 000 euro ringis. TÜ finantsjuht Taimo Saan ütles, et võlgu olevad üliõpilased ei kujuta endast ülikooli jaoks sisulist probleemi ja praegust korda ega tähtaegu ei ole kavas muuta.

Saan rääkis, et ülikool tuleb makseraskustes olevale üliõpilasele igal võimalusel vastu. „Need, kes näitavad üles omapoolset huvi ja head tahet, saavad ikkagi õppimist jätkata ja mingisuguse lahenduse me igal juhul leiame,“ rõhutas ta.

Saan selgitas, et kui õppeteenustasu maksmise tähtaeg on ühe kuu võrra üle läinud, siis hakkab dekanaat võlglasega tegelema ja talle maksmata summat meelde tuletama.

„Ja siis kusagil neljandal või viiendal kuul, kui ikka veel midagi ei ole toimunud, siis me hakkame müüma seda võlga inkassofirmale,“ kirjeldas Saan. Üliõpilasel on sisuliselt pool aastat aega, et oma semestri eest ilma suuremate probleemideta maksta.

Ta lisas, et töö kaotanud või muidu makseraskustesse sattunud tudengil on kõige mõistlikum pöörduda oma murega dekanaati ja võimalus on oma võlgnevus kas või pikema aja jooksul osadena tasuda.

„Meile on öeldud, et Tartu ülikool võiks võlglaste suhtes siiski karmim olla ja hakata neid summasid juba kahe-kolme kuu jooksul sisse nõudma,“ nentis Saan, aga rõhutas, et praegune kord toimib hästi ja seda ei ole plaanis muuta.

Kui võlgnevustega saab üle tähtaja edasi minna äärmisel juhul ka järgmisesse semestrisse, siis Saan kinnitas, et lõputöö kaitsmisele saab alles siis, kui kõik võlgnevused on likvideeritud. Enne seda ei ole ülikooli võimalik lõpetada.

Tallinna tehnikaülikoolil oli 23. jaanuari seisuga võlgnevuste summa samas suurusjärgus: täpsemalt 194 995 eurot.

„Võrreldes kolme aasta andmeid, on tähtaegselt tasumata võlasummad aasta-aastalt kasvanud,“ tõdes TTÜ pressiesindaja Krõõt Nõges, kes ütles, et eelmise aasta sama ajaga võrreldes on võlasumma kasvanud 62 969 euro võrra. Siiski tõi Nõges välja selle, et see summa moodustas vaid 1,3 protsenti terve eelmise aasta jooksul väljastatud arvetest.

TTÜ-s on maksmise viimaseks tärminiks eksamiperioodi algus. „Kui õppeteenuse eest ei ole tasutud eksamisessiooni alguseks, algatatakse üliõpilase eksmatrikuleerimine või avatud ülikooli õppuri nimekirjast välja arvamine,“ kirjeldas Nõges ja lisas, et sealt edasi loovutatakse nõue vajadusel juba inkassofirmale. „Juhul kui tudeng ei maksa raha ära inkassofirmale, minnakse nõudega edasi kohtusse.“

Ka TTÜ-d ei saa enne lõpetada, kui on tasutud kõik võlgnevused.

Eesti maaülikoolis oli võlgnevuste summa aasta alguse seisuga umbes 70 000 eurot.  „Ütleme nii, et see ei ole väga suur summa,“ ütles selle kohta maaülikooli õppeprorektor Jüri Lehtsaar. Aasta varem oli see summa tema sõnul 129 000 eurot.

Samas on Lehtsaare sõnul tasulisel kohal õppivate üliõpilaste arv vähenenud, millest võib see erinevus ka tingitud olla. Ta lisas, et on olnud neidki, kes just rahaprobleemide tõttu on oma õpingud katkestanud.

„Need, kellel hakkas probleeme tekkima, esitasid avalduse eksmatrikuleerimiseks,“ märkis Lehtsaar.

Ka maaülikool on pidanud olude sunnil aeg-ajalt kasutama inkassofirmade teenuseid. Samas kinnitas Lehtsaar, et ülikool tuleb jõudumööda vastu neile, kel on maksmisega probleemid tekkinud ja vajadusel saab mõne kuu jagu maksmist pikendada.

„Lõpmatuseni me siiski ei saa seda graafikut pikendada,“ tõdes ta, et mingiks momendiks on vaja õppeteenustasud siiski ära maksta. „Semestri lõpuni saab kõige rohkem seda venitada.“

Ülikooli lõpetamisega on maaülikoolis samamoodi nagu eelmiste puhul. „Kui on võlgnevused likvideeritud, siis saab ka kaitsmisele,“ ütles Lehtsaar.

Annes Aus

Seekordne Talveakadeemia konverents keskendub majandusele. Praegune tarbimise kasvule orienteeritud majandusmudel on tinginud olukorra, kus pool maailma elab asjade usus, olles ammu võlgu nii loodusele kui kaaskodanikele.

On kibe tõde, et ressursse raisatakse mühinal ja näljase kõht koriseb üha valjemalt. Kuna senise majanduskorra “parim enne” on möödas, siis meie eesmärgiks on läbi kolme mitmekesise päeva hakata mõtlema alternatiivsest majandamisest. Suuname pilgu tulevikku, kus keskkonna, majanduse ja inimeste areng on tasakaalus ja küsime: “Miks (mitte) võiks Eesti olla roheriik?”

Kandideerimine konverentsile on avatud ajavahemikus 13.-19. veebruar 2012. Kuna konverentsil osalejate arv on piiratud, siis palume oma osalemissoovi põhjendada. Kinnituse osalemise kohta saadame e-posti aadressile 20. veebruaril 2012.

Toonastele noortele tundus, et seda protsessi on võimalik peatada, astuda vastu vanemate valedele. Näidendi peategelane vastandub valedele oma perekonnas ja põrkub vastu võltsmoraali ja konformismi. Perekond on näidendis kui meie sajandi mudel, kus on omad võimuvõitlused, korruptsioon, valed ja vägivald. Vanemate valed ja tülid ahistavad lapsi, need kaotavad usu ideaalidesse, muganduvad “suurte” maailmaga ja manduvad. Geeniusest saab kantseleiametnik, sest nii on mugavam.

Siarhei Turbani lavastus on tragikoomilises võtmes, kust ei puudu absurdsed ja naljakad olukorrad ning seetõttu on lavateos kõigile vaatajatele kergesti jälgitav. Etendused toimuvad veebruaris ja märtsis Tartus Athena keskuse pööningusaalis.

Ma alustan sellise iseäranis lihtsa küsimusega, kas tohib? Miks teater?

(naerab) See on üks võimalus… oh jumal, on Sul alles küsimus. Küsimus hargneb küsimusteks… Aga kust mina tean tegelikult? Kunagi ma pidin valima, mis teed ma lähen ja mul oli ju päris mitu varianti. Võib-olla teater sellepärast, et kunagi keskkooli ajal tegin kooliteatrit ja siis jäi see kuidagi külge. Teatril on mingisugune maagia või mingisugune külgetõmbejõud. Suhteliselt abstraktne mõiste… et mis keegi selle tõmbe all silmas peab. Ma ju üritan vastata, aga ma ei oska…

Aga mida Viljandi teatrikool õpetas selle teatri kohta?

Seda, et sind pole kuhugile vaja. Tegelikult jäi see kõlama küll, et kui Sa kooli ära lõpetad, siis mitte keegi ei ole selle üle õnnelik… et mitte keegi ei löö suurest õnnest käsi kokku, et jumal tänatud, Kaili, sind me siia ootasimegi, et jumal tänatud, et sa tulid, kuna sind oleme me elu aeg otsinud – mitte keegi ei tee seda. Aga samas ju nagu ei usu seda, mis sulle räägitakse. Kui ma koolist justkui ellu astusin, siis mõnes mõttes astusin ma lihtsalt ühest uksest välja ja teisest sisse. Mul ei olnud seda aega, kus ma oleksin pidanud ise enda eest võitlema. (Kaili kursus võeti täies koosseisus tööle Endla teatrisse – toim.) Muidugi see, mis oli ühes majas ja see, mis oli teises majas, oli nagu öö ja päev, sest koolis ma sain meeletult palju võimalusi ja mul läks kuidagi jube hästi, aga teatrisse tulles oli selline tunne, et ei olnud midagi teha.

Mis see esimene asi oli, mida te tegite?

Mina tegin esimesena „Karges meres“ ühe rolli, kui ma veel koolis käisin. Oi, kuidas mind tögati selle pärast. Mäletan, kuidas Kasterpalu rääkis, et selline roll ja selline kaluritüdruk… ja siis proovid said läbi ja esietendus ja kursus käis ka vaatamas ja siis ikka kõik küsisid, et kuidas on teha rolli „härra, teile on kala“. Aga jah, pärast kooli olin poolteist aastat ikka täiesti kinni, ma tahtsin ikka täiesti ära minna. Ei saanud aru, mida minult oodati, ei antud võimalustki.

Aga kuidas on lood Pärnuga? See on väike ja vaikne linn. Kas Sa tunned, et Sul on siin piisavalt arenemisvõimalust ja kõike muud, mida noor loovisik peaks vajama? Palju on ju noori näitlejaid, kes on siia tulnud ja ruttu lahkunud.

Tegelikult on raske, kuna sa pead ise tekitama konteksti enda jaoks. Ei ole ju seda võimalust, et lähme pärast tööd Von Krahli istuma või ütled sõpradele, et saame loomelinnakus kokku, siin ei ole sellist kohta või sellist ruumi. Nüüd ma olen aga rohkem Pärnu kunstnikega kokku puutunud ja neil on vist vähe huvitavam. Aga kahjuks on jah nii, et teatriinimesed on ühes majas ja kunstnikud teises. Tallinnas on ikka kuidagi teistmoodi.

Kuule, lähme lavastamise juurde ka. Kuigi Sa oled lõpetanud näitleja eriala, siis nüüd on Su esiklavastus „Põrrr…!“ nii välja müüdud, et pileteid saada on ikka väga raske, kui mitte võimatu. Mida lavastamine Sulle pakub?

Tegin juba keskkooli ajal oma koolikaaslastega mingeid väikseid asju ja Viljandis ka mõlgutasin selliseid mõtteid.  Ma ei tea, miks ma ei läinud näiteks lavastajaks proovima, aga ma tean seda, et ma mõtlesin tol ajal, et ma polnud veel siis nii palju kogenud. Nüüd on julgus tekkinud, umbes aasta tagasi käis mingi klõps ära. Ma rääkisin kõigepealt oma elukaaslasele, siis oma isale, siis Piret Laurimaale, et ei tea, kas ikka teha või mitte teha ja Piret lõpuks ütles, et ma peaksin pealavastaja Tiidule rääkima sellest. Ja siis ma võtsin julguse kokku, kui seda saab julguseks nimetada? Ikka julgus, ei ole paremat sõna. Kokutasin ja puterdasin talle, mida ma teha tahan, ta mõtles natuke ja ütles, et tema arust on see hea idee.

Siit on sobiv edasi norida. Miks Sa kunstnikutöö ka veel ise tegid?

Mu mõtted sünnivad hästi visuaalselt. Ma mõtlen rohkem pildis kui sõnas ja oluline on pigem mingi maailm, mida on võimalik tekitada. Maailm ei ole alati verbaalne, minu jaoks on palju olulisem see, mida ma näen.

Aga kuidas Sa seda kõike jõuad? Nüüd õpid veel lisaks multimeedia kujundajaks? Õpeta tudengitele ka, kuidas oma aega niimoodi planeerida?

Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. See on tugev enesedistsipliin. Niimoodi saabki kultuuri teha. Tugev päevaplaneerimise oskus ja valetamisoskust peab olema, peab tunnistama (naerab). Ma lappasin täna just koolis puudumistepäevikut ja läksin jooksuga õppekorraldaja juurde, aga ta õnneks ütles, et ära muretse, peaasi, et oma asjad tehtud saad.

Mis Sind kunsti ja teatri puhul inspireerib? Kas mõlema puhul on sama asi või midagi suisa erinevat?

Mulle meeldib, kui ma suudan jõuda mingi tulemuseni. Ma ei saa öelda, et mind inspireerib kuuvalgus, see on nagunii elu osa. Aga see, mis mind sunnib endaga nii tegema (naerab), on see, et kui mõtled millegi välja, siis see tulemus on ka selline, et võid endaga rahule jääda. Nii vist ei tohiks enda kohta öelda, aga ma ütlen ikkagi: näitleja puhul ei saa alati tulemust hinnata, aga lavastuse puhul on tulemus rohkem näha, saab kontrollida. Ju ma olen selline kontrollifriik, et tahan kõike ohjata. See on nauding.

Küsis Barbara Lehtna

ANKEET

Kaili Viidas

Sündinud 20. mail 1984

2003. aastal lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi hõbemedaliga

2007. aastal lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia cum laude

2007. aastast Endla teatri näitleja

Teinud mitmeid rolle erinevates teatrites ja ka teleekraanil

2011. esimene lavastus „Põrrr…!“

Õpib Pärnu saksa tehnoloogiakoolis multimeedia kujundust