Kus on su kodukoht, tudeng?

Kui enamiku tudengite kodutee kulgeb mööda suuremaid maanteid ja peamiselt Sebe bussiga Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu maanteesid kulgedes, siis meie seas on ka üliõpilasi, kes käivad kooli peaaegu ühest Eesti otsast teise. Kuigi transpordivahendid on arenenud näiteks sellest ajast kui Kristjan Jaak Peterson veel Riia-Dorpati vahet tallas, on paljude jaoks veel tänapäevalgi koju saamine suur seiklus.

Tartu ülikooli soome-ugri keeleteaduste teise kursuse üliõpilane Liina Allik käib koju Tartust Ruhnu üpris eriskummalist marsruuti pidi. Kõigepealt peab ta sõitma 170 kilomeetrit Pärnu poole, sellega pole tavaliselt probleemi. Pärast kolmetunnist sõidulõbu peamine reis alles algab, sest Ruhnu asub Pärnust omakorda linnulennult 96 kilomeetri kaugusel. Ruhnu on omakorda huvitav saar sellepoolest, et kui näiteks Kihnu, Saaremaale või Hiiumaale jõuda on üsna lihtne, kuna praamlaeva liiklus on küllaltki tihe, siis Ruhnu jõudmiseks tuleb end kas mõne tuttava laevale hääletada või loota ilusat ilma, et minilennuk Pärnu lennujaamast õhku tõusta saaks.

„Praamiga Ruhnu sõitmine võtab pool päeva ja kuna sellist aega mul ei ole, siis tavaliselt käin jah ikka lennukiga ja laev hakkab nüüd nagunii alles maist käima,“ kinnitab Allik. Ta räägib ka sellest, kuidas igal kevadel meenutab Ruhnu lennujaam, mis on tegelikult üks suur muruplats, pigem sopamülgast kui maandumisrada, seega ei ole ka lennukiga kohale saamine isegi ilusa ilmaga alati kindel. Lisaks kimbutavad teda pidevalt suureks kasvavad reisikulud, kuna ühe otsa bussi- ja lennupilet läheb ruhnlasele maksma 16 eurot, seega edasi tagasi saab ära käia 32 euroga. Siinkohal oleks ilmselt paslik meelde tuletada, et õppetoetus on edukal üliõpilasel 28 eurot.

Kui tuleb minna metsa taha

Laura Jamsja, Tartu ülikooli kolmanda kursuse etnoloogia tudeng, peab aga tihti appi võtma ka Eesti kaardi, kui püüab seletada, kust ta täpselt pärit on. Mõnikord aitab Sakussaarest rääkimise puhul Palmse mõisa lähedus, teisel juhul aga Rakvere või Kadrina, mis on esimesed suuremad kohad tema kodu lähedal. “Kodunt välja saamine ei ole olnud minu jaoks kunagi lihtne, vanemad pidid  Kadrinasse järele tulema, kui oli soov osaleda milleski  koolivälises. Sakussaarde läks kooli ajal kaks korda päevas buss. Nädalavahetustel aga mitte kordagi.”

Seega oli Laura ka ülikooli astudes sunnitud oma kodutee hoolikalt läbi kaaluma ja planeerima, kuidas täpselt oleks kõige mõttekam erinevate bussidega või rongiga seigelda. Praeguseks on ta kolm ülikooliaastat liikunud peamiselt Tartust Rakverre ja istunud  bussijaamas ümber  Viitna bussi peale. Nii jääb jalgsi astuda ligi kolm kilomeetrit. Kuna aga tunniplaan ja bussiliiklus alati väga hästi kooskõlas ei kulge, on Laural välja mõeldud teise võimalusena sõita rongiga Tartust Tapale, kust viib buss edasi Kadrinasse. Ühes Kadrina keskkooli õpilaste bussiga on võimalik saada Viitnale, kus ootab vastas teine. Järele jäänud üks kilomeeter on läbitu kõrval juba tühiasi.

Aga kui bussi ei käigi?

Kui näiteks kõigile Pärnus õppivatele hiidlastele on hästi teada, et kodusaarele jõudmiseks tuleb neil enamikul juhtudel teha „väike“ vahepeatus Tallinnas, siis ka Tartust Kärdlasse jõudmine ei ole kuigi lihtne ja seda seetõttu, et bussiühendus Hiiumaaga on üle Eesti üsna kehv, või kui täpsemini väljenduda, siis bussiühendus Haapsalu ja suuremate linnade vahel. Kui Tallinnast läheb Haapsallu kümmekond bussi päevas, siis nii Pärnust kui Tartust vaid üks otsebuss päevas ja needki nii hilja õhtul, et praami peale jõudmiseks tuleb laev köiega poole mere pealt tagasi tõmmata.

Ajakirjandustudeng Helen Mihelson teadis juba enne Tartu ülikooli astumist, et kodus käimisega hakkab ta ilmselt kolme aasta jooksul palju vaeva nägema. Tallinnast läbi põigates võtab kodusaarele jõudmine aega seitse kuni üheksa tundi. Talveperioodil on ta aga kasutanud ka võimalust Tallinnas lennuki peale ümber istuda, kuid see variant on märksa kallim: kodus käigu hinnaks on siis 50 eurot, bussidega seigeldes saab hakkama 40 euroga. Helen leiab aga, et kuigi koduskäigud on jäänud järjest harvemaks, siis küllap saab just neid reisilugusid pärast naeruga meenutada.

Küüdiga

Kõik kaugema otsa reisijad toovad välja ka võimaluse end kas sõbra või tuttava auto peale küsida. „Pooltühja autoga Hiiumaal käia on ikka väga kallis lõbu,“ räägib Helen, seega „laetakse“ autod tavaliselt ikka viimseni täis, talvel kasutatakse ka jääteid. Ka Tartu- ja Pärnu-Tallinna vahendusel käib aktiivne reisiteenuste vahendamine. Kui mõni aasta käivitas näiteks Tartu ülikooli üliõpilasesindus internetilehekülje www.kyydiga.ee, siis nüüd on märksa populaarsemaks saanud vastavad Facebook’i kommuunid, kus peaaegu iga päev võib leida kellegi, kes soovitud paika sõidab. Autoga sõites on tavaliselt nii reisiaeg kui ka -kulud väiksemad. Näiteks Tallinnast saab Tartusse nelja euroga, Tartust Pärnu viiega. Ebatavalised pole ka need variandid, kus pool koduteed pöidlaküüdi abil läbitakse. Sel juhul aga ei saa arvestada, et järgmise bussi, rongi või lennuki peale jõutakse.

Ja muidugi võiks ju öelda, et ka lähemal kodule võib kõrgkoolis käia. Hiiumaalt ja Ruhnust tulijad võiksid ju vastavalt kas Haapsalu või Pärnu kolledžites õppida, Sakussaarest on lihtsam Tallinna jõuda. Tüdrukud aga lükkavad selle variandi ümber, kuna neid huvitanud erialasid pakuti sobivatel tingimustel just Tartus, nii et transpordiküsimus on vaid üks ülikoolielu tahke, millega tuleb kahjuks leppida.

Barbara Lehtna