Arvustus: „Gizelle“

Tallina Linnateatri Hobuveski

Lavastaja Šaša Pepeljajev, dramaturg Diana Leesalu, kostüümikunstnik Iir Hermeliin, mängivad Lavakunstikooli 25. lennu tudengid

Kui Linnateatri Hobuveski rabab publikut talvise külmuse, ajaloolise õhustiku ja prožektorite vihus uinuva tolmuga, siis 25. lennu tudengid lisavad vaiksesse hämarusse tantsulist energiat, mida tihti kahjuks kohtabki vaid noore lavajõu esimeste lavastuste jooksul.

Pepeljajevi tööd noorte lavakatega on omandanud justkui linnalegendi kuulsuse. Ette on teada, et näha saab liikumist ja seda hullult palju. Nii ka „Gizelle’i“ puhul, mis on olemuseltki ju ballett. Lisaks klassikalise tantsule kasutab lavastaja ka akrobaatikat, breiktantsu, lisaks capoeira ja kõiksugu muude mõeldavate tantsuliikide keelt, edastamaks vähemalt poolesaja – nii vaatajale võib tunduda – erineva liini sisu. „Giselle’i“ libreto on rebitud ribadeks ja saadud siilud omakorda möödunud sajandi moevoolude abil seintele riputatud.

Lisaks kujundlikele, ja vahel ka kujundamatutele sisuliinidele on Pepeljajev kasutanud mitmeid nutikaid vahendeid, mis ehk lavastuse intensiivsusest väsima kippuva vaataja üles raputavad. Riidekuhjadesse uppuvad mehed ja poksiringis kauplevad naised loovad justkui lisareaalsuse, mis muidu küll kogu aeg meie kõrval elab ja hingab, aga ehk tihti märkamata kipub jääma. Oma osa on mängida ka valgusel ja õhustikul, mida Hobuveski ilma teatritagi piisavalt pakub. Külma õhkavad müürid justkui talletavad mälupildi noortest näitlejatest oma parimas füüsises, mida nood pooleteise tunni jooksul ka oskuslikult demonstreerivad.

Kuigi „Gizelle’i“ näol on tegemist üdini grupilavastusega, kus indiviidist olulisemaks saab ühtne hingamine, jäävad mõned näitlejad siiski prevaleerima ja sinna vist polegi midagi parata. Olulisemaks kui sõnaline ilmekus saab füüsiline ettevalmistus ja tantsuline andekus. Küllap ei paku ka saksakeelsed luuletused head võimalust mõnikord komistama kippuvat koreograafiat tasakaalustada, kuna tekstide sisu jääb suuremale osale publikust nagunii mõistetamatuks.

Näitlejatest jäävad meelde peamiselt kesk valgusvihku kaksikutest vennad Piused, kelle tõsted ja puhangud on oskuslikult balansseeritud kukkumiste ja pausidega. Ka Pääru Oja kaskadöörlikult esitatud saltod hetkel, kui näitlejate jaks peaks juba otsas olema, äratab publikus kõditava ohutunde. Kristiina-Hortensia Porti kehaline võimekus ja üdini aus väljendusviis liigutab vaataja samuti sinnamaani, kust tagasi tulla on mõnikord liigagi raske.

Njah. Seda nüüd ka, et lugu teadmata on lavastuse sisust aru saamine raske. Aga ega Pepeljajev polegi üks lihtne lavastaja, kelle tegelane A ütleb: „Mine“ ja B vastab: „Olgu“. Üleüldse. Tema noored näitlejad ei lähegi kuhugi, vaid TULEVAD. Tulevad suurele lavale, mis loodetavasti jääb neile koduks järgnevateks aastakümneteks. Ja kuigi oma tippvormi saavutavad nad alles ehk järgmise kümne aasta jooksul, siis algus on igatahes tehtud ja see algus on vägev.

Teatris käis Barbara Lehtna