Arvustus: „Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse“

Raamatu autorid: Hannes Hanso, Mart Kuusk, Priit Kuusk, Liivo Niglas, Kristjan Prii, Tanel Rütman

Ehh, uhhuuduur on kuue Eesti mehe rännak, mille iga etapp algab seal, kus eelmine lõppes. Nende jalgrattaretk algas 2002. aastal Ulaanbaatarist. Mäletan, kuidas juba siis lummatult uhhuduurlaste seikluse üle imestasin. Kümme aastat on möödas ja imetlus pole kadunud.

Uhhuduurlaste kolmas reis algas Iraanist ja lõppes Etioopias. Oma raamatus kirjutavad mehed kõigest, mis nendega juhtus ja mida nad nägid, näiteks kuidas sõjaväelased nad vahistasid või kuidas nad tundmatult elukalt nii hammustada said, et pilt silme eest kadus. Nad kirjutavad ka Jeemeni meestest, kel põses hanemuna suurune pamp kahtlast taime qati ja üle õla Kalašnikovi automaat. Jeemenis pidavat relvi olema rohkem kui inimesi.

Olustikukirjelduste vahel on midagi veel väärtuslikumat. Imetlen, kuidas kuus uhhuduurlast maailmasse ja eri kultuuridesse suhtuvad: sügava austusega. Näiteks mõtiskleb Hannes Hanso naiste teemal: „Kas kehtib paradigma, et mida vähem riideid naised tänaval võivad kanda, seda vabamad nad on? Või on hoopis vastupidi?“ ja „Euroopas on hakatud pearäti kandmist keelustama. Ehk võtab politsei Kihnu Virvel ka räti peast?“.

Uhhuuduurlased teavad, et islamistid, keda julmalt võrdsustatakse terroristidega, on sama lahked ja siirad inimesed kui meie oma sõbrad ja naabrid. Vahest isegi sõbralikumad. Ütleme, et teie maja ees peatub kuus kahtlast (ikkagi teistsugust!) pikkade habemetega iraanlast. Kas te pakuksite neile öömaja? Uhhuduurlased said abi iga kord, kui seda ootasid ja isegi siis, kui ei oodanud. Neid paluti lahkelt magama nii mošeedesse kui ka kaameliajajate varjualusesse.

Uhhuduurlane Kristjan Prii pühendab raamatu lõppsõna Liibanonis pantvangis olnud ratturitele. Ta kirjutab, et ilmselt ei saa me kunagi lõplikult teada, mis oli selle inimröövi taga, aga „väga oluline roll oli selles kindlasti „demokraatia ekspordil“ rahvastele, kellel on samasugune eneseväärikus, uhkus ja eeposed nagu meilgi.“

Paljud arvavad, et rändamine kahtlastes („vaevu tsiviliseeritud“) piirkondades on vastutustundetu. Uhhuduurlased on teisel seisukohal. „Vaatan mõningaid inimesi ja mõtlen, mida nemad kavatsevad oma lastelastele jutustada. Et jõudsid oma karjääriga sinna ja tänna või teenisid nii palju raha või olid lihtsalt nii kuradi hõivatud, et ei jõudnud üldse midagi lahedat korda saata? Rabasid tööd, kuni jäid haigeks, ja nüüd vinduvad veel enne surma ning vaatavad National Geographicu loodussaateid.“

Järgmine uhhuduur algab teadmata ajal Aafrikast Addis Abebast. Mina ootan kannatamatult.

Raamatut luges

Viivika Rõuk