Ülikooli odavamat toitu, gümnaasiumisse vabadust!

Olen olnud peaaegu kaks kuud Tallinna ülikooli tudeng ja võin julgelt väita, et esimeste järelduste tegemise aeg on käes. Võib-olla peavad mõned lühikest ülikoolielu kogemust puuduseks, aga just selle pärast on mitmed asjad minu silme ees hoopis reljeefsemalt kui vanematel tudengitel.

Nagu igal asutusel, on ka ülikoolil nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi ja kuna gümnaasiumi ukse panin enda järel kinni alles pool aastat tagasi, tekib soov neid kahte võrrelda. Kui teatrikülastus algab garderoobist, siis ülikooli puhul on esimene samm semestriks õppeainete valimine. Peame kolme õppeaastaga läbima 60 ainepunkti jagu vabaaineid, lisaks veel valikaineid.

Ka gümnaasiumis olid meil „valikained“, kuigi valida meile neid ei antud, sest otsuse langetas kooli juhtkond. On kahju, kui „valikaine“ jääb ühele õpilasele unistuseks, teisele aga kujuneb see mõttetuks ajaraiskamiseks. Leian, et ka gümnaasiumis peab olema rohkem valikuvõimalusi, kuna pilt tulevikust on selleks ajaks juba selgem kui põhikoolis.

Kuigi teine mure on lihtne, on ta see-eest väga eluline. Nimelt seisneb probleem söögikohtades. Kaevata võib nii liiga kallite söökide kui ka pikkade järjekordade pärast. Viimane on ajanappuses tudengile, kes peab mööda linna ühest ülikooli üksusest teise jooksma, eriti ebameeldiv.

Mis hindu puudutab, siis ma saan aru, et kapitalistlikus ühiskonnas vastavad need suuremal või vähemal määral sihtrühma soovidele. Paneb aga imestama, miks peab tudeng lõuna eest, mis nii suuruse kui kvaliteedi osas on sarnane gümnaasiumi sööklas pakutavaga, maksma ligi kaks korda rohkem, kui ta selle eest keskkoolis maksis. Loomulikult sõltub ülikoolist, milline firma valitakse kohvikut opereerima, kuid üliõpilaste peale tasuks ka vahepeal mõelda.

Erinevusi gümnaasiumiga on veel: ülikooli sisenemisel ei tunne keegi huvi puuduvate vahetusjalatsite või selga jäetud jope vastu. Lisaks ei takista õppejõud tudengil loengus kohvi juua, no tegelikult ei huvitagi kedagi, kas käid loengutes või mitte. Ja kui loengusse hiljaks jääd või pead enne lõppu lahkuma, siis teed seda käratult ning ongi kogu lugu.

Kuna enamasti eelneb vabatahtlik gümnaasiumiaste ülikoolile, siis võiks neis kehtida ka sarnased reeglid. Kui ülikoolis eelmainitud vabadusi lubatakse, siis miks peaks gümnaasiumis teisiti olema? Kolm aastat pole ju nii suur vanusevahe! Seega peaks gümnaasiume ühendades ning 16-aastasi ja vanemaid õpilasi ülikooliks ette valmistades olema ka nende kodukord sarnane pigem ülikooli  kui põhikooliga.

Kui 16-aastane võib seaduse järgi otsustada, kellega seksida ja kellega mitte, siis küllap leiab ta endas piisavalt mõistust, et ka koolis suurema käitumisvabadusega toime tulla. Olen kindel, et nii muutub õhkkond koolis inimlikumaks ja ka õpilased on seeläbi motiveeritumad.

 

Ivan Lavrentjev