NO67 „Appi, tulmukad!“

Lavastaja: Sandra Z

Esitavad: Sandra Z, Alissa Šnaider, Anatoli Tafitšuk

Sandra Z, Alissa ja Anatoli tegid üks päev lavastuse ja nüüd etendavad. Etendavad NO99 egiidi all ja saalid on (seetõttu) rahvast täis. Lubati midagi enneolematut ja üldjuhul lähed ju ikka kohale,  kui tsirkust saab. Või leiba.

„Tulmukaid“ klassikalise teatri kolmeteistkümne märgisüsteemi järgi osadeks võtta tundub kuidagi narr. Seda enam, et lavastaja Sandra Z on öelnud, et tema teatrit ei tee. Ja muide, teatrit, näitleja-energia-publik vormina, on laval ära tunda tõesti keeruline. Kostüümid nagu oleks, lavakujundus ka mingisugune, selgusetuks jääb aga see, kas kas etendajad mängivad või on päriselt. Kas nad mängivad, et neil on laval lõbus või on neil päriselt lõbus?

Võiks öelda, et Sandra ja Alissa vahel on energia ja lavaline vorm – stand-up-muusikal – nõuab ka just toda energiat. Anatolil on see ka olemas, aga tema energia on hoopis üks teine energia – mehe energia. Lavastuse reklaamtekst (mis on NO99 puhul  alati meisterlik) lubab ju ka, et vaatajale tehakse lõpuks ometi selgeks, mis vahe naisel ja mehel on.

Noh, Sandra Z naised on ära tüütatud, keskealised ja teevad joogat. Mehed on viisakad, kiiksuga ja füüsiliselt eblakad ning publik… publik läheb saali vaatama etenduskunste, mitte teatrit, sest muidu, ma kardan, peab ta koledal kombel pettuma. Ka narratiivi otsides peab pettuma. Ja selgepiirilist lugu otsides on vaataja lausa sunnitud pettuma.

Aga äkki selline, suisa lootu, ongi meie põlvkonna lugu? Äkki meie koosnemegi jupikestest nagu „Appi, tulmukad“? Kui jah, siis on Sandra näol geeniusega, kes millegipärast jube kaua peidus on olnud. Äkki meie, noored, olemegi need tulmukad, keda eespool mainitud kooslus lavale üritab tuua?

Ahjaa… et millest lavastus räägib? Aga kes tast aru saab… lugu ju pole…  äkki tulnukatest vä?

Teatris käis Barbara Lehtna