Meheks olemine on juba piisav kvalifikatsioon?

Asjaolu, et Eesti kõrgkoolides õpib naisi oluliselt rohkem kui mehi ja meeste seas on õpingute katkestajate osakaal suurem, on tekitanud küsimuse, miks see nii on ning kuhu mehed kõrgharidusest kaovad. On selge, et meeste puhul ei ole murekohaks kõrgharidus iseenesest – poiste kadumine haridussüsteemist algab juba varasematel astmetel ning eriti kriitiliseks kohaks on just põhikooli lõpp. Olukorras, kus Eestit iseloomustab Euroopa tasandil suurim, üüratu palgalõhe meeste ja naiste töötasude vahel, on kindlasti oluline selgitada välja võimalikud soolised põhjused või takistused kõrghariduse omandamisel.

Eesti kõrgkoolides õppis eelmisel õppeaastal iga mehe kohta täpselt 1,5 naist ehk mehed moodustasid 40% üliõpilaskonnast. Samas sõltub meeste osakaal olulisel määral erialast, millele õppima asutakse. Kui hariduse, tervise ja heaolu, humanitaaria ja kunstide ning sotsiaalteaduste valdkondades oli eelmisel õppeaastal Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel mehi vaid 10-35%, siis samas olid nad olulises ülekaalus nii loodus- ja täppisteaduste (62%) kui ka tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkondades (75%). Seega teevad mehed ja naised pigem erinevaid erialaseid valikuid ja selles võib peituda ka üks võimalikke põhjuseid, miks mehed oma õpingud katkestavad. Õppevaldkondade lõikes on näiteks just loodus- ja täppisteadused (varasematel aastatel ka tehnikaerialad) need, milles õpinguid enim pooleli jäetakse. Kas põhjuseks on lihtsalt meeste kõrgem osakaal nendel  erialadel või peituvad nendes valdkondades olulisemad soolised takistused, vajab kindlasti analüüsimist ja väljaselgitamist.

Samal ajal näitas Praxise ja Centari soolise palgalõhe uuring, et meeste ja naiste erinevad haridusvalikud ei põhjusta oluliselt erinevusi nende hilisemates palgatasemetes. Võiks ju arvata, et mehed õpivad rohkem selliseid erialasid, mille omandamine tagab hiljem kõrgema sissetuleku, kuid tegelikult on olukord vastupidine – naised on enamasti ülekaalus õppevaldkondades, mille lõpetanute töötasud on keskmisest kõrgemad, samuti on kõrgharidusega naiste osakaal Eesti ühiskonnas tervikuna kõrgem, kuid lõppkokkuvõttes on meeste palgad siiski suuremad.

Seejuures on huvitavaks asjaoluks, et soolised erinevused sissetulekutes ilmnevad juba kõrgharidusõpingute ajal – rahvusvahelise võrdlusuuringu EUROSTUDENT andmetel on Eesti meestudengite igakuine sissetulek õpingute ajal lausa 33% suurem naistudengite omast, olenemata sellest, et õpingutega üheaegselt käib tööl enamvähem võrdne osakaal mehi ja naisi. Seega võib olukorda, kus meeste palgatase ei sõltu naistega võrreldes niivõrd nende haridustasemest ja see ilmneb juba kõrgharidusõpingute ajal, pidada üheks võimalikuks põhjuseks sellele, miks mehed kõrgharidusest kuhugi kaovad.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt – vaadeldes kõrgharidusega inimeste osakaalu terves 15-64-aastaste elanikkonnas selgub, et madal kõrgharitud meeste osakaal ühiskonnas ei ole üldse ainult Eestile iseloomulik, sest 21,5% juures 2010. aastal sarnaneb Eesti täielikult Euroopa Liidu keskmisele. Milles me aga silma paistame, on kõrgharitud naiste osakaal ühiskonnas – kui Eestis oli see 2010. aastal 37,3%, siis Euroopa Liidu keskmine aga vaid 23,8%. Seega paistab kõrghariduse omandamisel Eestis sugu mängivat eriti olulist rolli – küsimus sellest, kuidas soolist hariduslõhet vähendada ja kas seda peaks üldse tegema, võiks olla poliitikakujundajate üheks olulisemaks eesmärgiks.

Hanna-Stella Haaristo

Poliitikauuringute Keskus Praxis