Kultuur maksab tudengite jaoks tihti liiga palju

Aastal 2011 ütleb Eesti haridus- ja teadusminister, et Star Wars on tänapäeva noortele olulisem kui „Väike Illimar“, luuletaja Kivisildnik arvab, et Lydia Koidula kuju tuleb Pärnust maha võtta, kuna tegu on väheolulise ja halva luuletajaga, kes ei tohikski enam noortele midagi tähendada ja kogu avalikkus uurib murelikult, mis huvitab tänapäeva noort? Kas noored üldse näiteks teatris või kontserdil käivad??

Noored aga vastavad, et küllap nemad juba käiks, kui pileteid osta jõuaks. Ja tõesti, kes poleks kuulnud oma vanaemade-vanaisade lugusid sellest, kuidas nad Tallinnas koolis käies ikka ja jälle Estonia kõige kõrgema rõdu kõige tagumiste kohtade pealt oopereid vaatamas käisid, kuna piletid maksid ju vaid paar kopikat. Või kuidas kino oli igapäevane meelelahutus, kuna ka selle eest tuli taas vaid kopikaid välja käia.  Kuidas on aga siis meie, tänapäeva noortega lood?

Tudengile 12 eurot

Meiega on lood nõndaviisi, et paari euro – kopikatest rääkimata – eest tõenäoliselt ühtegi kontserti, teatrietendust või kinoseanssi nautida ei saa. Näitustega on õnneks muidu teine lugu – kunsti vaadata on odavam ja enamasti on paari euro eest mõnda rändnäitust võimalik näha küll. Kui veab, saab selle raha eest KUMU külastada või Tartus näiteks Pallase muuseumi.

Teatri, kontserdi või kinopiletite osas on aga kõige tavalisem tudengisoodustus 20%, mis tähendab, et muidu 15-eurosed teatripiletid maksavad tudengile 12 eurot. Kahjuks tuleb aga teatripiletitele lisada ka sõidukulud, mis näiteks Tartu-Tallinna vahel liigeldes on kuni 20 eurot. Seega, kui üliõpilane tahab ühel õhtul näiteks teise linna teatrisse minna, peab tal taskust võtta olema vähemalt 32 eurot ehk ümardatult 500 krooni. Võrdluseks nii palju, et keskmine tudengi sõidustipendium (mida muide jagatakse ka ikka heade või veel paremate õpitulemuste eest ehk mitte kõigile) on 28 eurot.

Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment leidis, et 20-30% soodustus ei ole muidugi üliõpilase jaoks piisav, aga teatrile kui iseseisvale majandusüksusele võib see pigem isegi liiga suur tunduda. Ta lisas, et teatrite eelarves moodustavad tänasel päeval omatulud üsna suure osa, näiteks riiklikel teatritel kuni 40%. Seega peavad teatrid oma „toote“ müügihinna kujundamise poliitikat üsna tõsiselt võtma.

Kõik pole kadunud

Viimasel ajal on teatrid publikunappuse peale reageerima hakanud. Näiteks Vanemuine on korraldanud nii, et kui üliõpilane viitsib või tahab tund aega enne etendust kohale minna ja on nõus tagumiste kohtadega, on tal võimalik kuni 50% soodsamaid pileteid osta.  Eelmisel kuul läks selle trendiga kaasa ka Ugala, nimelt on üliõpilastel võimalik tund enne etenduse algust lausa 3,5-eurone pilet lunastada, mis hästi teisendades klassifitseerub juba päris hästi „paariks kopikaks“.

Ugala teatri finantsalajuhataja Helle Konts selgitas: „Palju on olnud selliseid juhuseid, kus inimene tuleb ja ütleb, et oi, ma tahaks teatrisse tulla, aga ma olen vaene tudeng ja mängib selle peale, et tal raha pole, niisiis nüüd mõtlesime, et teeme sellise odavama variandi ka.“ Ta lisas aga murelikult, et tudengid seda võimalust väga palju kasutanud ei ole ja esialgu kehtib soodustus vaid selle poolaasta lõpuni.

Estonia teater pakub odavaid pileteid kohtadele, kust ei ole alati küll kõige parem vaade.. Lisaks üllatasid nad selle aasta rebaseid ka võimalusega seitsmeeurose piletiga ühte ooperit või balletti vaatama minna.

Milles siis asi?

Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Hedvig Tõnisson ütles, et tema püüab teatris käia nii tihti kui võimalik. „Ma pean ennast nii suureks teatrihuviliseks, et mul ei ole kahju oma raha paigutada teatripiletitesse, toetamaks Eesti teatri-ja kultuurielu. Kui riik ei pööra piisavat tähelepanu meie kultuurimaastiku rahastamisele, siis rõõmustan vähemalt sellegi üle, et saan omaltpoolt natukenegi aidata,“ rääkis Tõnisson.

Kirjandustudeng Sander-Ingemar Kasaku arvates võiksid teatri- ja kontserdipiletid muidugi odavamad olla, aga kui võrrelda näiteks Soome teatrite hindadega, on meil tema arust siiski vedanud. „Ma üritan ikka vaadata, kas on mingeid soodustusi ja see 20% on minu arust täiesti piisav, korra kuus ikka jõuan teatrisse,“ arvas Kasak. Ta lisas, et noorte puhul on tõenäoliselt pigem asi tahtmises, sest kui midagi väga tahta, on raha ajapikku võimalik leida. Iseasi on tema arvates aga see, kui suur peab huvi olema, et piletiraha ajapikku koguda.

Autor: Barbara Lehtna

Foto: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix