Eliis Vaiksaar jutustab läbi kaamera ja tearilava lugusid

Kohtun Eliisiga Tallinnas. Ühe Tartu tudengi jaoks külmas, kõledas ja kiirustavas Tallinnas. Eliis aga kuidagi sobib sinna külma ja halli. Kui näeme, küsin, mida ta pealinnas leiab ja ta ütleb, et ei tea täpselt, aga see olevat igal juhul nii hea linn, et tema näidendites ja filmilugudes on Tallinn väga tihti peategelane.

Miks sa Balti filmi- ja meediakooli õppima läksid?

(mõtleb pikalt) Sellepärast, et olen varem päris palju teatriga kokku puutunud ja teatud lugude jutustamine meeldib mulle. Filmitegu annab aga olulisemalt vabad käed kui teater. Ma saan teoks teha kõik utoopilised mõtted, mis näiteks teatri puhul kõne alla ei tule.

Milliseid piiranguid Sa täpselt mõtled?

Kui ma teatrile kirjutan, siis ma pean kogu aeg mõtlema, kuidas see kõik laval välja hakkab nägema ja kas kõik on ikka tehtav. Selle käigus olen sunnitud juba eos välja praakima asjad, mis tunduvad liiga keerulised ja ma arvan, et lood kannatavad selle all. Filmi tehes on võimalik palju rohkemat näidata.

Millal ja kuidas sa teatri tegemise juurde sattusid?

Tegelikult jõudsin ikka liiga hilja, olin siis juba teismeline, äkki 15-16, või isegi 17. Mu hästi lähedane sõber käis Endla teatri noortestuudios ja kutsus mind ka. Enne seda hetke olin ma terve elu olnud hõivatud võistlustantsuga, mis võttis kogu mu aja – absoluutselt kogu mu aja! Ja olin alati mõelnud, et kui mul oleks aega, siis ma tahaksin kindlasti näitlemist proovida ja aru saada, kuidas see käib. Ja siis järsku oli aega.

Ja said siis teada, kuidas näitlemine käib?

Ma arvan, et sain seda teada, et esimene reegel on, et tegelikult ei tohiks laval kunagi päriselt näitlema hakata. Mitte kunagi ei tohiks mängida kedagi teist, kui see su seest ei tule.

Kas sama reegel kehtib ka sinu kirjutatud näidendite puhul?

Midagi sellist ma tõesti kirja ei pane, mida ma ise ei usu ja et ma oma lugu usuksin, pean suutma tegelastega suhestuda. Kui sa näitled, siis sa vaatad kogu näidendit läbi oma tegelase vaatevinkli, aga kui kirjutad… siis sa pead suutma seda sama teha läbi iga tegelase. Sa pead olema võimeline elama kaasa igale tegelasele.

Kas selle saame me ka omakorda teisendada filmide tegemisele?

Jah. Ei… kui olin noorem, siis vaatasin hästi palju televiisorit, aga mul ei tulnud mitte kunagi pähe, et mina võiksin olla režissöör, sest mulle tundus, et selleks ei saada, vaid sünnitakse…

Ja nüüd?

Nüüd olen ma kindel, et selleks sünnitakse, aga ütleme nii, et ma hea meelega kompaks neid piire. Loodan, et mul on potentsiaali. Ma nimelt ei ole üks neist, kes pimesi oma loomingusse usub.

Nüüd, kus sa oled mõnda aega juba filmi tegemist õppinud… Millised siis need müstilised omadused on, mis režissööriks sündinul olema peavad?

Korras närvid. Kuna aeg on tavaliselt filmimise juures määrav ja kui sa pead väga suure osa vastutusest teistele inimestele edasi andma, siis pead suutma usaldada. Sa pead usaldama, et valitud inimesed jagavad sinu visiooni.

Aga kas teatris pole olukord suhteliselt sarnane? Kui kirjutasid „(H)inge“ ja selle Endla noortele lavastada andsid, siis pidid ju neid ka ometi usaldama?

Kui annad tüki näitlejatele ja lavastajatele edasi, siis lepid sellega, et lavastaja või näitlejad jutustavad sinu teksti ikka omamoodi. Nende nägemus jõuab vaatajateni ja sinu panus on vaid toormaterjal, kõik ülejäänud kihid ja dimensioonid teevad sellest kellegi teise loo. Sa kuidagi kaugened sellest lavastusest ja tegelikult ei mõjuta enam suurt midagi, filmi puhul on ikka teistmoodi.

Meie jutust on käinud mitmeid kordi läbi sõna „lugu“. Kelle lugusid sina jutustama hakkad?

Kui ma praegu seda ette teaksin, siis oleks mu ülejäänud elu liiga igav. Mul on ideid, aga mõnede mõtete  puhul peab ootama õiget hetke, et mida raisata head ideed halva produktsiooni peale. Vot nii.

 

Tulge, härra!

Mängige minuga keerukuju.
Mu juuksed on seotud ülepea krunni
ja jalas on mängupüksid.
vasakul säärel sinine guašš-värvi plekk.
Kas te tulete?
Ma ei oota kaua,
keerlen ise siis kõik värvid järjest ära.
jooksen ise endale järgi
ja sulgen ise koduvärava.

Ma küsisin viisakuse pärast.

(Eliis Vaiksaar)

 

Eliisiga rääkis Barbara Lehtna