Tõnis Lukas – tipuründaja

Viimased viis aastat – pingelised ajad hariduses. Reformid, klassikalised gümnaasiumid ja uued õppekavad. Protestid, õnnestumised ja tihti ka järeleandmised. Vast nii võiks kokku võtta Tõnis Lukase viimase ametiaja Eesti Vabariigi haridusministrina. Kindlakäelisest poliitikast võiks ehk eeldada, et ka inimene selle poliitika taga on napisõnaline, range ja huumorimeeleta. Endise haridusministriga kohtudes juhib ta aga esiteks tähelepanu sellele, et ilmad on külmad ja kui intervjuu väljas teha, võib ajakirjanikel külm hakata… Seejärel tellib kohvi koorega ja lisab muheledes, et see on hea tervislik. Järsku istub meie ees mitte ülikonnastatud minister vaid vabas riietuses ajalooõpetaja ja ausalt öeldes – ajalooõpetaja juttu võiks kuulata kauemgi kui intervjuu lubab.

BL: Kas oleksite ehk nõus rääkima mõnest eredast mälestusest oma ülikooliajast? 
Tegelikult ma ei ole kõige parem mälestusterääkija, sest meeles on ainult murdosa sündmustest. Muidugi neid, mida meenutada, on üksjagu. Kõigepealt, minu ülikooliperiood jaguneb kolmeks: esimene periood, kui ma tulin ülikooli, siis elu käis. 83. aasta alguses toimusid aga kaks olulist sündmust, mis tegelikult viisid kogu fooni muutuseni. Üks – tuli repressioonide laine, kuna vabadust oli liiga palju tekkinud, rahvuslikult meelestatud üliõpilased olid liiga aktiivseks läinud. Siis visati teiste hirmutamiseks üks osa neist välja. Ja teine – noormehi hakati sõjaväkke võtma… ülikoolist. See tähendas, et paar aastat praktiliselt poisse ei olnud. Aga 85. aastast alates hakkas jälle selline väike tõus ja vabanemine, mis viis rahvusliku ärkamisajani ja iseseisvuse taastamiseni. Kolm niisugust täiesti omanäolist perioodi ülikoolis ja eks siis vastavalt ka minuga seotud sündmused olid vastavalt erinevad. Kõigepealt esimesel kursusel ma olin ikka päris “nokk” veel – pärast keskkooli olin läinud tehnikakooli ja meri põvini mentaliteet ja huvi oli muidugi suur, aga ega see ülikooli vaimsus ei olnud minuni veel päris jõudnud. Aga juba esimesel kursusel kaasati mind nendesse rahvuslikkesse organisatsioonidesse väga aktiivselt. Siis muutusin ma ilmselt ise vastutustundlikumaks ja kogu see vastutus ongi vast see, mis jääb meelde tollasest ajast.

AA: Te olete haridusminister olnud mitmes valitsuses. Mis on selle aja jooksul jõudnud kõrghariduses muutuda ja areneda?
Juba esimesel ministriperioodil pidin väga aktiivselt tegelema nende madalakvaliteediliste nii-öelda kõrghariduskontorite sulgemisega ja kvaliteedikontrolli tõhustamisega nende üle. Ja muidugi teisel perioodil oli see ka eriti intensiivne tegevus. Me tegime väga olulise sammu sellega, et lõime Sõltumatu Kvaliteedi Agentuuri ja algatasime üleminekuhindamise. Kvaliteedi hindamine on päris mitmele neist andnud negatiivsed hinded ja nüüd neil tuleb oma pillid kotti panna. Lisaks kvaliteedi kindlustamisele teine oluline töö kõrghariduses läbi nende kahe perioodi on olnud üliõpilaste õppetoetuste süsteemi väljaarendamisega seotud. Kui esimesel perioodil me tegelesime koos Eesti Üliõpilaskondade Liiduga sellise õppetoetuste mudeli loomisega, siis tegelikult paradoksaalsel moel oma ameti teisel perioodi umbes kümmekond aastat hiljem tegelesin täpselt samade asjadega. Kusjuures need mudelid on sarnased. See õppetoetuste süsteem on olnud mõlemal perioodil minu üks peamisi tegevusi. Mõlemal perioodil on see välja kukkunud täpselt ühesugune, sest Eesti vajab täpselt sellise mudeli järgi õppetoetuste süsteemi nagu oli välja töötatud, aga see on jäänud jõustumata.

BL: Mika Keränen on öelnud, et Te olete tipuründaja. Mis Te arvate, miks ta nii ütles? 
Sest ma olen jalgpallis tipuründaja. See tähendab, et mulle meeldib olla nii-öelda üksinda ees ja ma armastan lüüa ka peaga väravaid.

BL: Kas see tipuründaja konseptsioon kehtib ka ehk poliitikas mingil moel? 
Kindlasti, sest ma ei ole poliitikas selleks, et olla statist. Ja mulle meeldib võtta asju enda peale ja vastutada nende eest ning ka selle tõttu olen ma olnud erakonna esimees. Selle tõttu otsin ma ka väljundit, et olla mitte lihtsalt nupuvajutaja, vaid otsustaja ja vastutaja.

AA: Me näeme sageli olukorda, kus ministrid valitsuse sees vahetavad ametikohti – näiteks siseministrist saab järgmises valitsuses kultuuriminister jne. Kuivõrd selline pikem kogemus haridusministrina tuleb kasuks? 
Hariduse põhiprotsessid on igal ajal sarnased, aga seal on palju järjepidevust. Seetõttu väikese vaheajaga uuesti ametisse minnes sa tuled natuke uuenenud kogemusega selle sama asja juurde. Haridus vajab sellist järjepidevust ja ma ise tunnen, et see toob kaasa teatava kvaliteedi tõusu, sest nii poliitiline ettekujutus sellest, mida oleks vaja teha, on ametisse minnes juba olemas kui ka kontkaktid partnerorganisatsioonidega – Üliõpilaskondade Liiduga, õpetajate ametiühingutega. Ei pea hakkama ennast kurssi viima, vaid saad härjal sarvist haarata ja hakata tegusid tegema. Teiseks on enesetundega seotud küsimus. Kui oled enesekindel ja tunned teemasid detailideni välja, siis ei pea sa laskma nõunikel oma ettekandeid ette valmistada, vaid saad vastavalt vajadusele ja auditooriumile ise kujundada oma sõnumit. See annab väga palju juurde ja teeb igasuguse partnerluse kahepoolselt kasulikuks. See ei ole seega nii-öelda ministri “vingumine” rahvale, kui sa pead kusagilt kõnetoolist “mäejutluse”, siis vajutad PowerPoint’i kinni ja siis jalutad järgmisele konverentsile.

BL: Te ütlesite Üliõpilaslehele ühes kunagises intervjuus, et “te tegite ülikooli astumisel erialaeksami viiele ja pidu võis alata”. Kui palju neid pidusid siis oli? 
Te keskendute sellest lausest ühele sõnale. See kujund oli seotud sellega, et kuivõrd kontrastne oli nõukogude aeg võrreldes praegusega. Kui praegu kutsub Tartu Ülikool oma lippude alla väljaspool konkurentsi neid, kes on saanud ka olümpiaadide medaleid või võitnud üleriigilisi konkursse, siis tollal oli vastupidi. Mina olin keskkooliõpilasena võitnud üle-eestilise ajaloo-olümpiaadi 10. klassi õpilasena – ülejäänud osalejad olid 11. klassi õpilased. Aga kuna ma ei astunud samal aastal ülikooli, siis minul see tulemus justkui kustutati ja ülikooli tulles pidin tegema kõik eksamid. Jäin punktidega natuke künnisest alla – neli kandidaati oli ühele kohale – ja ei saanud esimesel aastal sisse.. Aga siis läksin ma tehnikakooli – ütleme kutsekooli. Autoelektriseadmete lukksepa eriala, lõpetasin kiitusega ja tulin ülikooli. Piisas ainult ühe eksami tegemisest ja olin kohe sees. Nii-öelda proletaarse päritoluga inimesed said eelistatult sisse. (muheleb) Aga muidugi pidusid peeti ikkagi väga hoogsalt ja selles mõttes ma ei olnud viimaste hulgas.

AA: Tuleme sellise teema juurde nagu õppelaenude hüvitamine. Kas on tegemist ühe suure arusaamatusega või on valitsus ebaõiglaselt kelleltki raha ära võtnud? 
Tegemist oli tõsiasjaga, et eelarve tulud kuivasid väga järsult kokku ja eelarves tuli teha väga ränkasid otsuseid. Täpselt samal põhjusel külmutati palgad ja jäi tegemat õppetoetuste süsteem, mis oli välja töötatud. Valitsuskoalitsioon viis Riigikogus läbi põhimõtte, et kellel tolleks hetkeks oli leping tehtud ja kes juba hakkasid hüvitist saama, nendel see jätkus. Uusi lepinguid ei tehtud ja järgneval aastal seda hüve enam ei saanud. See, kuidas Riigikogu rahanduskomisjon selle lõplikult lahendas, oli üllatus mulle kui haridusministrile, kuna ma ei pidanud seda õigeks. See tehniline lahendus oli minu meelest ebaõiglane haridustöötajate, eelkõige õpetajate suhtes.

BL: Kui mõelda meie lugejate peale, siis tuleb välja, et Te olete üliõpilaste seas võrdlemisi populaarne. Mis te arvate, miks see nii on? 
Ma mäletan oma üliõpilaspõlve – võib-olla selles mõttes võtan üliõpilasi tõsiselt, oskan asetada ennast üliõpilase rolli. Lisaks sellele, et ma olin aktiivne üliõpilane erinvates organisatsioonides, olin ma näiteks ka Üliõpilaste Teadusliku Ühingu Tartu Ülikooli üliõpilasesimees kaks aastat. Tegelesin üliõpilasteadusega päris aktiivselt ja tean üliõpilaselu erinevaid tahke, mitte ainult Teie poolt nimetatud lõbustusi ja pidustusi, aga ka tõsisemat üliõpilasteadustööd. Ma pean oluliseks üliõpilastega läbi rääkimist, suhtlemist ja olen Eesti Üliõpilasseltsi liige, küll vilistlasena, aga erinevatel tähtpäevadel ma liigun ikka, värvimüts peas, ringi. Seda vahet tegevliikmete ja vilistlaste vahel praktiliselt ei eksisteeri. See tähendab, et üliõpilased ja vilistlased, eriti nooremad vilistlased, on sisuliselt ühes suhtlusringis. Mind peetakse suhteliselt omasuguseks.

AA: Nii palju kui te tunnete oma erakonnakaaslast Jaak Aaviksood, Teie hinnangul, missugune haridusminister võiks temast saada? 
Jaak Aaviksoo on kindlasti väga veenev haridusminister, nii nagu Mart Laar on väga veenev kaitseminister. Ma arvan, et tegemist on valitsuses ühtede tugevamate ministritega. Ja ma räägin neist paaris, sest pisut on tekkinud selline olukord, et Mart Laar läks kaitseministriks ja kaitseminister läks haridusministriks ning sellega on seostatud minu lahkumist valitsusest. Ma ütlen veelkord – mul ei ole sellega seoses mingeid pretensioone, ma pean neid mõlemaid tugevateks ministriteks.

BL: Kas Te olete hea inimene? 
Selleks peaks rohkem koerte ja hobustega suhtlema. Sellest tuletatakse ju tihti inimeste headust. Siiamaani, nii vähe, kui mul koerte ja hobustega suhet on olnud, võin öelda, et ma olen alati nendega hästi läbi saanud. Aga nüüd tõsisemalt võttes mul on pedagoogilist vaistu ja nii õpetajana kui hilisema suhtlejana nii õpilaste kui üliõpilastega on mul olnud ainult positiivne tagasiside. Nii et kui lapsed ja noored omaks võtavad, siis järelikult nad usaldavad.