Selleks ei pea tingimata karvane olema…

Sõbranna rääkis mulle täna, et teda on tänaval suvalised meesisikud kinni pidanud lihtsalt selleks, et talle näkku öelda, et jutt võrdõiguslikkusest ja sellest, et naised võiksid söögitegemise ja suhuvõtmise kõrvalt kõlvata ka ülikooli, juhtivatele ametikohtadele või saada näiteks arvestatavateks kunstnikeks – ehk siis jutt, mida sõbranna oma blogis vahepeal kirjutab – on väga saamatu ila ja lausa naljakas lugeda. Muinasjutt.

Ühe teise sõbraga arutasime pisut hiljem minu võimalikku kandidatuuri ühe MTÜ juhtkonda, kusjuures sõber tegi võllanalja, umbes et “no multikultuurne värk, siis oleks vähemalt üks naine juhatuses ja linnuke kirjas”, sealt liikus edasi jutt sookvootidele ja muule, mis praegu aktuaalne on. Ütlesin, et ma ei töötaks mitte iialgi ametikohal, millega seonduvad mingisugused sookvoodid, sest siis jääb kahtluseiva: kas see tibi sai töö oma võimete või lihtsalt XX-kromosoomide alusel?

Jah, tuleb tunnistada, et see on teema, millest on vist üsna mõttetu avalikult rääkida, sest kui sa julged kas või vihjata, et naine on ka inimene, siis võib kommentaariumist hiljem lugeda, et sa oled ülikarvane kroonilist tupeseent põdev krõnksfeminist, keda mehed ei taha ja naised ka ainult purjuspäi ning sellega intelligentne arutelu ka lõppeb. Konkreetselt – lõppeb! Inimesed ei näe enam mitte midagi muud, kõik argumendid lendavad justkui vastu taevast.

Eks igaüks läheneb sellele teemale ka oma nurga alt. Minu moodi feminism algab ja vist ka lõppeb sellega, et naistel võiks olla õigus elada inimväärset elu hoolimata asjaolust, et nad on bioloogiliselt naised. Õigus saada soovi korral ka lapsi, olla nendega kodus ja võimaldada neile normaalset lapsepõlve ja seejuures mitte seista valiku ees: pere või töö, kahte korraga ei saa! Igatsen ühiskonda, kus vanemahüvitist ei kutsutaks nii endastmõistetavalt “emapalgaks”, sest leidub küllalt ka mehi, kes lapsehoolduspuhkusele jäävad; ning töövestlusel võib öelda: “Mul on kodus kolmeaastased kaksikud!”, ilma et see automaatselt tähendaks viisakat kirja postkastis: “Täname kandideerimast, aga…”. Igatsen ühiskonda, kus naine võib avada oma motikaparandustöökoja, ilma ohuta saada anonüümseid hullusärke (omaenda palga eest ostetud) maja trepile. Igatsen ühiskonda, kus trepikäsipuud pidi liu laskmine (mu üks ajaviitmise vorm, kui ma ~5 aastane olin) leiab taunimist seetõttu, et a) võib end surnuks kukkuda ja b) no mis iganes põhjusel, mitte seetõttu, et “Ise tütarlaps ja…!”.

Paljud arvavad, et feminismi eesmärk on naistele habe ette ja till püksi kasvatada. Ma ei eita, et sellel va feminismusel on umbes sada erinevat haru ning mõistlike ja mitteräuskavate võrdõiguslaste kõrvale eksib ka selliseid, kes täiesti tõsimeeli ajavad näiteks seda rida, et sõna “mankind” inglise keelest kustutada, kuna see justkui vihjab, et ainult mehed on inimesed. Või popkultuurist tuttav näide: kes on näinud filmi “Arukas blondiin”, see ehk mäletab seal olnud stseeni, kus (loomulikult lesbiline, prillidega ja võitluskunste õppiv) neiu arutab, et sõna “semester” võiks asendada “ovestriga”, sest “semester” vihjab otseselt spermale ja on seega naistele alandav. Või naismeeleavaldajad siltidega “All men are potential rapists!”. Jah, selliseid inimesi leidub, täpselt nagu moslemite seas on väike protsent äärmuslasi, kes ennast ja teisi üllaste ideaalide nimel õhku lasevad. Enamik moslemeid on väga toredad ja mõistlikud inimesed. Väga külalislahked. Ainult proovige islamimaades seljakotireisida, inimesed lähevad kaklema võimaluse eest teid kuninglikult võõrustada. See mõte võib praegu muidugi seitsme röövitud jalgratturi taustal veidi tundlikule pinnasele langeda, aga professionaalne kretinism, andke andeks… No aga intelligentne inimene peaks ju aru saama, et on fanatism, hullus, ning ekstreemumeid tõsiseltvõetavate näidetena toomine on kui mitte demagoogia, siis vähemalt iseäranis alatu võte vaidluses-arutluses.

Mis siis võrdõiguslikkuse-liikumise mõte on? Tähelepanelikum lugeja võib sõnast “võrdõiguslikkus” juba üht-teist aimata, et tegu võib olla õiguste, võrdsuse ja õiguste võrdusega. Arvan, et minust sai feminist või võrdsete õiguste (ning võimaluste!) tagaajaja umbes seitsmendas klassis, kui ma vihaselt persseläinud kudumistöö nurka viskasin ja klassijuhatajalt valjuhäälselt nõudsin, et miks mina pean õmblema, tikkima ja nööpe ette ajama, samal ajal kui poisid saavad töökojas märksa põnevamate asjadega tegeleda. Tegid riiuleid, linnumaju, tinutasid ja puurisid ja mina pidin vihatud kudumistöö taga istuma. Kodunduse tunnid nägid ka nii välja, et meie, tüdrukud, lõikusime ja keetsime ja vihkasime täiega oma salateid ja keedukreeme (vähemalt mina vihkasin tollal) ja siis tulid poisid, linnumajad kaenlas, sõid meie toidu ära ja läksid koju.

Tõsisemalt süüa tegema olen ma hakanud alles viimase paari aasta jooksul ning seda ka enda vaba valikuna, mitte “soorolli” aktsepteerides. Kõik oma boyfriend’id olen ma ka karmi käega välja koolitanud, et kui Nirti tahab raamatut lugeda ja sinna kõrvale õlut libistada või filmi vaadata või magada või minugipoolest kas või ülikoolilehele artiklit treida, siis tuleb ise süüa teha, mitte külmiku kõrvale nälga surra ja teenindamist oodata. Ja kuigi boyfriend’ide emad (!) on mulle šokeeritult otsa vaadanud pärast teatamist, et ma teen süüa siis, kui tuju on, mitte ei teeninda kogu aeg ette-taha, siis on tegelikult päris eduliselt läinud see meesterahvaste koolitamine stiilis: “Vaata, mul on kaks kätt ja sul on kaks kätt, meil mõlemal on kümme sõrme ja varvast, suu, silmad jne, nii et musta pesu pesukorvi panemine ei ole sulle keerulisem kui minule ning pelmeene oskab isegi dresseeritud ahv endale praadida”. See ongi vähemalt minu nägemuse järgi kogu võrdõiguslikkuse liikumise mõte. Teha ühiskond vabamaks valikute osas. Keegi ei eita, et naised ja mehed on erinevad ning et ilmselt suurem osa poisse valib enda mänguasjadeks ikka puldiga auto ja tüdrukud mängivad kodu. Aga kui poiss tahab nukkudele riideid õmmelda, siis miks ta ei võiks seda teha, võib-olla saab temast tulevikus Karl Lagerfeld või kui tüdruk tunneb suuremat huvi legode ja linnumajade ehitamise vastu, siis miks ei, ehk saab temast arhitekt.

Ma oleks päris õnnelik, kui mu elukaaslane mulle kleidi selga õmbleks, sest nõela ei hoia ma siiamaani käes ilma vastikusvärinata…Miks ma sellele üldse mõtlen praegu? No eks ikka selle meedias kajastust leidva “vanemapensioni” tõttu, mille üle toimuv arutelu on ka muudetud mingiks sugudevaheliseks sopaloopimiseks. Täiesti mõttetult, muide, sest mehed surevad enne pensionile jõudmist ära ja kui nad seda pensioniiga ikka jätkuvalt tõstavad, siis surevad ka naised. Nii et probleem laheneb iseenesest. Me lihtsalt sureme. Võrdselt.