Parem karta kui kahetseda?

Semester vahetusüliõpilasena on poole peal ja ilus kevad alles ees, ent äkki tuleb koduülikoolist teade, et programm on katkestatud ning kõiki üliõpilasi kutsutakse tagasi. Minna ei taha, ent jäämine on muudetud keeruliseks. Et leping katkestatud, peaks ülejäänud semestri tarvis vajamineva õppetasu omast taskust leidma. Lisaks ähvardatakse kodukoolist, et jääjate ainepunkte ei kantaks pärast üle. Ka lahkumine on problemaatiline. Siit ainepunkte ei saa, sest pool semestrit alles läbimata. Kodus õppetööga liituda ei saaks, sest pool semestrit juba läbi. Ning kõige tipuks peaks katkestatud õppetöö tõttu ka kogu saadud stipendiumiraha tagasi maksma.

Just selline on näide ühest täbaramast olukorrast, millest mõni mu kaasvälisüliõpilane end hiljuti leidis. Praeguseks on paljud neist juba kodumaale tagasi lennanud.

Milles siis asi? Näib, et oleme juhtunud valel ajal valesse kohta. Kõikide maailma riikide seast oleme otsustanud 2011. aasta kevad¬semestri veeta just Jaapanis. Päris ämbrisse me õnneks siiski ei astunud, sest hiidlainest üleujutatud Sendais me ei olnud ning ka Fukushima tuuma¬katastroofi¬piirkond jääb Osakast (vähemalt praeguseks teadlaste sõnul veel) suhteliselt ohutusse kaugusesse.

Katastroofidest jäime otseselt puutumata. Küll aga mõjutas siinseid õpilasi kodumaade reaktsioon Jaapanis toimuvale. Et elan ühikas, mis kujutab endast üht suurt kultuurikompotti, avanes mulle kohati kurb, ent omamoodi huvitav võimalus jälgida, kuidas katastroofiuudiseid erinevates kultuurides vastu võeti.

Üldistamine on muidugi libe nõlv. Ometi jäid mulle silma teatud piirkondlikud sarnasused. Kui aga lugejal peaks tekkima kiusatus vaid väikese valimi põhjal tehtud järeldustest suuremaid teha, siis seda paluks vaid omal vastutusel. Minu kogemuse järgi oli lugu aga järgmine.

Kõigepealt tabas paanikapuhang eurooplasi, kel 25 aasta eest aset leidnud Tšernobõli katastroof veel ajaloolises mastaabis suhteliselt värskelt meeles. Uudistes nähtud videoklippidest ärahirmutatud vanemad nakatasid paanikaga ka siinsed üliõpilased. Mõned olid kohe valmis asjad kokku pakkima ning kas või öösel kell kolm lennujaama suunduma (kõrvalmärkusena nii palju, et nood on nüüdseks juba Jaapanisse tagasi pöördunud). Mitmed riigid osutasid ka abi kodanike evakueerimisel. Valdavalt mindi vabatahtlikult, ent oli ka neid, kellele avaldati survet. Kambale hollandi poistele vihjati koduülikoolist, et jäämise korral ei lastaks neil hiljem koduülikoolis õpinguid lõpetada. Nõnda oli mõne aja pärast enamik eurooplasi siit kadunud.

Minust selles osas siiski eurooplast ei saanud. Jäin eestlaseks ning säilitasin külma närvi. Siinne ülikool kinnitas, et Osaka piirkond on ohutu, ning varustas meid igapäevaselt ajakohaste uudistelinkidega. Tartu ülikoolist kontakteeruti 3 päeva pärast sündmusteahela vallandanud maavärinat. Kuigi Kansai Gaidai teatel olevat kõik korras, taheti igaks juhuks ka mu enda käest teada, kuidas olukord on. Vastasin, et hetkel pole muretsemiseks põhjust. Ka paar araablast, kes meil siin on, säilitasid rahu. „Katastroof katastroofiks, aga mul on neljapäeval kontrolltöö. Kui Allah tahab, siis võin ma ka lennukiga koju sõites surma saada,“ kommenteeris üks sõber. Ent kui Allah välja jätta, siis tegelikult kattub see kohati ka mu enda arvamusega, et surma võib saada igal pool ja igat moodi.

Põhigrupina jäid rahulikuks ameeriklased, kes arvasid, et eurooplased reageerivad üle. Eurooplased seevastu leidsid, et ameeriklased on liiga enesekindlad ja ükskõiksed. Olukord muutus pärast seda, kui USA oli võtnud seisukoha laiendada Jaapani kehtestatud esialgset ohutsooni Fukushima ümber 20 km-lt 80-le ning soovitas ka üldiselt oma kodanikel kaaluda Jaapanist lahkumist. Sellest mõjutatult hakkasid ka koolid oma õpilasi tagasi kutsuma.

Paraku aga näib, et kohati mängis nii riikide kui ka koolide poliitikas rolli iidne tung naabrist ikka parem… või siis vähemalt mitte halvem olla! Tahtmata näida naaberkooli kõrval hoolimatuna ning kartes, et kui kellegagi peaks midagi juhtuma, kaebaksid vanemad kooli mittemillegi tegemise eest kohtusse, kutsusid oma õpilased tagasi ka need USA koolid, mille üliõpilased jäid Fukushimast suhteliselt kaugele. Osaka näiteks on 560 km kaugusel. Riiginimi on küll sama, ent Euroopa mastaabis võiks tegu olla ka täiesti erinevate riikidega, misjuhul vaevalt, et kedagi kohe evakueerima kiputaks.

Palju paanikat oligi tingitud kehvadest geograafilistest teadmistest. Ka minu lähedased olid esiti murelikud, ent pärast väikest geograafialoengut õnnestus nad maha rahustada. Ladina-Ameerika kultuuriruumist pärit toakaaslase vanemaid pommitati aga lähedaste ja tuttavate poolt veel üsna pikalt telefonikõnedega ega tahetud aru saada, kuidas nad lubavad tütrel nii hoolimatult Jaapanisse jääda.

Mida siis arvata ütlusest „parem karta kui kahetseda“? Ühelt poolt on tegu muidugi efektiivse evolutsioonilise strateegiaga – kui põõsa tagant kostub hundi moodi sahinat, siis pole aega mõtlemiseks, vaid on vaja kähku sääred teha. Tänapäeva ühiskonnas, kus hundiks võib olla ka radioaktiivne kiirgus, mida pole ei kuulda ega näha, on otsuste tegemine aga keerulisem. Samuti pole Jaapan ka päris naabernurm, kuhu võiks pärast oletatava „nähtamatu hundi“ eest põgenemist igal kell uuesti sööma tulla, sest edasi-tagasi sõitmine on tihtilugu üsna kulukas.

Esmane emotsionaalne reaktsioon võib küll ajendada põgenema, ent taoline otsus ei pruugi tingimata ratsionaalne olla. Ei saa muidugi öelda, et tagasikutsujad oleksid pimedalt vaid emotsioonidest ajendunud. Kahtlemata on ka vanemate murel teatav mõistuslik alus. Samuti ei saa öelda, et need, kes omasid tagasi ei kutsunud, oleksid musternäide puhtast ratsionaalsusest. Eks ole eestlased ka oma temperamendilt ladina-ameeriklastest veidi flegmaatilisemad. Kõigi meie otsustes on nii emotsionaalsuse- kui ka ratsionaalsuseelementi. Küll aga leian, et olukorras, kus info on kõigile ühtemoodi kättesaadav, on veidi imelik, kui keegi teine hakkab oma kartustest ja oma kahetsustest lähtuvalt tallekesele ette kirjutama, et ka temal oleks õigem karta kui kahetseda.