Miks Eesti tudengid ei mässa?

Kuumahingeliste kreeklaste reaktsioonid kärpekavadele sarnanevad brittide mässudega Londonis. Prantslased peavad demonstratsioonidel osalemist normaalseks ja streigivad, kui vähegi põhjust on. Aga mida on rasketel aegadel meil säärastele suurriikidele vastu panna? Vaid mõnede rahvuskaaslaste füüsilised märkused ühe militaarmonumendi liigutamise osas. Aga miks on eestlased (ka tudengid) nii passiivsed? Ei saa ju öelda, et elu siinmail nii umbe hää om, et sõnavõtmiseks põhjust poleks.

 

Sotsiaalteadlaste hinnangul olla briti noori tänavale laamendama ajanud võimalus kogeda võimu teiste inimeste üle. Kindlasti oli oluline ka kambavaimust ajendatud laamendamine. Ent siiski läksid mõned kõige vaesema ühiskonnakihi esindajad ja lihtsalt varastasid. Varastasid asju, mida meedia neil iga päev osta on käskinud. Nii mõnigi mässaja läks koju 42-tollise teleri või sületäie disainerrõivastega.

Samamoodi nagu väljapääsmatus majanduslikus olukorras britid, tarbivad meediat ka eesti alamakstud õpetajad. Seega oleks intellektuaalselt huvitav arutleda, et millal nemad poode hakkavad rüüstama või vähemalt mõne suurema demonstratsiooni organiseerivad. Tõsi, eks neil ole mõistus peas, mis pärsib marodöörlust ja puudu karismaatiline liider ning programm, mille eest seista.

Kui jutt juba rahale (õigemini selle puudumisele) läks, siis tundub Kreeka aitamine üpris naeruväärne. Mida neile tegelikult vaja oleks, on terav-mõõkhambuline kärpekrokodill, Euroopa parim rahandusminister, härra Jürgen Ligi.

„Teeme ära!“ boss Rainer Nõlvak on kirjutanud, et Eesti ei peaks Kreekale lisaraha andma, vaid jagama oma kogemusi majanduskriisiga kohanemisel (siiski – häda sunnil võime neid ka küttepuudega varustada). Huvitav, kas kreeklastel, kelle elatustase moodustas 2008. aasta seisuga 94 protsenti Euroopa keskmisest, pole häbi küsida abi eestlastelt, kes peavad leppima 68 protsendiga?! Aga eks neil tuleb oma uhkus maha suruda, kui on soov ka edaspidi ametnikele aastas 14 kuupalka maksta ja nad siis veel 50-aastaselt pensionile saata. Muide, Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on Kreeka omast peaaegu kaks korda väiksem. 2010. aasta IMFi andmetele tuginedes on Kreeka sellega maailmas 29. kohal, Eesti aga 44. kohal, üsna kohe pärast Saudi Araabiat ning Trinidad ja Tobagot.

Kuigi riigieelarve taas kosub, pole sellest igapäevaelus eriti aru saada. Endiselt minnakse massiliselt välismaale parema palga ja elu peale ning mida aeg edasi, seda vähem ja vähem makarone ning pelmeene saab tudeng õppetoetuse eest osta. Tõele au andes – viin on meil veel suhteliselt odav.

Kõige selle taustal ei anna aga rahu see, miks erinevalt kreeklastest eestlased seda kõike pealtnäha täiesti stoilise rahuga taluvad? Kas asi on tõesti meie põhjamaises psüühes või nõuka aja paines, mis paneb pea õlgade vahele tõmbama ja edasi kannatama? Tudengid kui noorem generatsioon on ju ometi priid nõukogude nõmedusest, aga teisest küljest on nad priid ka demonstratsioonikogemusest ja sellest, kuidas nende vanemad tänaval meelt avaldamas on käinud. Aga ei maksa unustada, et eestlased ei astunud ajalooareenile aastal 1991. Nii on võimalik, et geen(id), mis sundis(id) protoeestlasi 12.–13. sajandil suud lahti tegema ja mõõgaga sõtta minema, lihtsalt… diplomaatiliselt öeldes, löödi mättasse. Ja need, kes vait olid, ehk meie kõik, eks need ongi alles jäänud.

Tartu ülikooli sotsioloogia teooria ja ajaloo dotsent Henn Kääriku hinnangul on passiivsuse põhjuseid palju, alates etnilisest iseloomust ja traditsioonidest. Oma panus olla ka 700 aastat kestnud orjapõlvel ja 50 aastat kestnud okupatsioonil, aga teisalt pole nende aegade mõju võimalik üksüheselt hinnata. Arvatavasti on osa ühiskonnast kaotanud ka igasuguse lootuse, et miski võiks aidata ja osa kardab, et isegi, kui midagi ette võtta, läheb olukord pigem halvemaks. Viimase grupi moodustavad aga need, kes ongi valitseva korraga rahul ja nemad saab jagada kaheks. Esiteks inimesed, kes tegelevad enesepettusega, et õigustada oma tegevusetust ning ülejäänud, kelle elu tõepoolest üpris edukalt kulgeb.

Siiski ei maksa lasta end teoreetikutest häirida – hõimuvelled soomlased on vajadusel vägagi altid streikima ja mis ühtse eesmärgi nimel kodust välja saamisesse puutub, siis on eestlased organiseerumisvõimelised küll. Selleks on lihtsalt vaja võimalust end vabaks laulda, Toompead kaitsta või Rahvusraamatukogule kaablikraavi kaevata…

Kodanikkonna kasvamine võtab aega ja loodetavasti leitakse oskus oma häält kuuldavaks teha aastate möödudes taas üles. Ja miks ei peaks – ettevõtjate huve kaitsevad lobistid või Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda. Aga õpetajate või teiste alamakstud naiste huvide eest ei seisa mitte keegi, kui just ajakirjanik Kadri Ibrus välja arvata.

Loo moraal elik põhjus, miks olla aktiivne kodanik, on seega lihtne: kui sa ikka ise oma huvide eest ei seisa, ei tee seda ka keegi teine. Ja kui telefonikõne poliitikule, kellele viimastel valimistel oma hääle andsid, ka ei aita, siis tulebki õige asja eest seistes üheskoos valjemat häält teha. Lõppeks on Eesti riik ikka meie, mitte ametnike oma ja loodud selleks, et meil, Eesti kodanikel hästi läheks. Vormigem teda siis oma soovidele ja vajadustele vastavalt ning ärgem laskem end valitseda, nagu lambakarja.