Loovettevõtja ja pimedas helendavad kondoomid

Inimesed võib laias laastus jaotada kolmeks: reaalselt mõtlevad aktivistid-ärimehed, boheemlased-kunstnikud ja energilised sportlased. Kui need kolm kategooriat satuvad kokku ühte inimesse, sünnib kondoomiäri.

Artur Sadovski (25) ja tema energia tulevad Tallinna ülikooli kohvikusse minuga vestlema. Artur on noormees, kes koos Rainer Eilandiga alustas Eestis oma kondoomiäriga.

1. ÄRIMEES

Alustuseks olgu öeldud, et Artur pole enda meelest mingi „BMWga sõitev ärimees“, sest esiteks ei sea ta end mingitesse raamidesse ja teiseks kõlab see sõna liiga stereotüüpsena. Artur pole isegi mõelnud auto ostu peale, sest talle lihtsalt meeldib jalgsi liikuda. Ütleme siis, et Artur on ettevõtja. Ta võttis ette ja tõi Ameerikast Eestisse uue kondoomibrändi ONE. Miks? Naljakat lugu ei ole, kõik on asjalik.

Artur õppis sotsioloogiat ja uuris lõputöös gümnaasiuminoorte teadlikkust HIV/AIDS-ist ja selle ennetamise meetoditest. Töös selgus muuhulgas, et noorte arvates võiks kondoomide valik olla suurem, kaitsevahendid võiksid olla kättesaadavamad ning kaduda võiks noori kummitav häbitunne kondoomide ostmise ees. Nii jõudis Artur koos sõbra Raineriga mõtteni hakata Eestis müüma huvitava disainiga noortepäraseid ONE kondoome! Artur ütleb, et asi ei ole rahas, aga mingis suures missioonis ka mitte. „Ma ei kavatse rääkida, et parandan maailma, ma ei suuda kaotada HIV-nakkust,“ ütleb Artur. Samas mainib ta, et noortel ei peaks kondoomi ostes ega kasutades olema mingit häbitunnet. „Et ei oleks nii, et eee…, kondoom, hmm…, punastan peediks ennast. Pigem tuleks olla julgem. Võtad ONE-i ning valid, millise disainiga kondoomi seekord kasutad. Kondoomi kasutamine peaks olema auasi,“ mõtiskleb Artur ja lisab nii muuseas, et nad tõid turule ka pimedas helendavad kondoomid. Peaasi on, et iga vahekord oleks omaette meeldiv kogemus. „Loodan, et ONE kondoomide kvaliteet ja disain muudab inimeste suhtumist kaitsevahenditesse positiivsemaks.“

Artur ei ole mõelnud võimalusest, et teda hakatakse tundma kui meest, kes kondoomidega äritseb. Ja kui hakataksegi, siis see teda ei häiriks. „Kas sa pead jätma midagi tegemata sellepärast, et keegi teab sind kui meest, kes müüb kondoome? Ma arvan, et mitte.“ Ja tähelepanu, nüüd kasutab Artur esimest korda sõna, mis teda tervikuna ülimalt hästi iseloomustab: vabadus. Nimelt, kondoomiäri pakub Arturile talle vajalikku vabadust. Ta hindab väga võimalust teha elus kõike täpselt nii, nagu süda ihkab ja mõistus ütleb. Ta naudib, kui ärkab hommikul naeratusega ja mõtleb kõigile asjaajamistele, mis ees ootavad. „Teha on väga palju, aga aega napib pidevalt. Kui oleks võimalik aega juurde osta, siis teeksin seda suurima heameelega. Kahjuks pole see võimalik.“ Ka ettevõtlus võib esmapilgul tunduda üksluine ja koosolekuid täis kontoritöö, kuid nii see ei ole. Lõpuks tekib ikkagi igas asjas rutiin ja see ei meeldi Arturile üldse, ent sellest tuleb lihtsalt jagu saada. „Ma tean, et see on raske nagu iga teine töö, aga tuleb negatiivsest üle olla. Peab olema tugev,“ ütleb Artur.

2. KUNSTNIK

Artur on fotograaf, see on tema tõeline kirg. Ta on päris fotograaf, mitte niisama klõpsija. Kõik sai alguse 18. sünnipäevast, kui vanemad kinkisid talle väikese fotoaparaadi ja Artur hakkas pildistama kõike, mis tee peale jäi, isegi ukselinke. Siis tuli järjest parem fototehnika, töö Eesti Ekspressi noortelisas ja hiljem Postimehes.

„Seda merekarpide pilti uue Oma Maitse kaanel oled näinud?“, uurib Artur huviga minu arvamust oma viimase töö kohta. Unustan, et Arturile ei meeldi ennast raamidesse paigutada ja küsin, kes ta siis on, kas ärimees või kunstnik. „Ma olen ärikunstnik või õigemini loovettevõtja,“ on tal vastus olemas. Pildistamine ei pea kiire äritegevuse arvelt kuidagi kannatama, sest Arturi maailmas ei eksisteeri olukorda, kus ei ole millekski aega. Kui on isu fotosid teha, leiab selleks alati hetke, kas või öötundidest. „See tunne. Värin, liblikad on kõhus,“ kirjeldab Artur oma emotsiooni, kui ta kaamera kätte võtab ja selle raskust tunnetab. „Julgen tunnistada, et mu armastus fotograafia vastu on ikka väga suur.“

Fotograaf on Arturi meelest inimene, kes märkab kõike, mida tavainimene ei märka. Fotograaf ei karda roomata ega ronida, kui ta näeb, et nii võib tabada hea kaadri. Artur teab, millest ta räägib, sest on hea pildi nimel kohtusaalis roomanud. Tulemuseks oli foto, mis on ühele fotograafile auasjaks. Tegemist oli maadevahetuse kohtuistungiga. Artur laskus pikali põrandale, roomas kohtualuste jalge juurde ning tegi lainurgaga kolmest mehest pildi, mille eest sai ta uudisfoto teise koha auhinna ajalehes Postimees. „Kohtuistungil ei ole selline käitumine viisakas, aga samas – kui ma peidan ennast mingi eetilise barjääri taha, püüan olla viisakas, seisan ja pildistan nagu teised fotograafid… siis ei saa ma kätte seda, mis annab mulle rahulolu, et ma olen millegi erilisega hakkama saanud,“ ütleb Artur.

3. SPORTLANE

Kui keegi arvab, et kondoomiäri tõttu koosolekult koosolekule tormamine ja pildijahil roomamine võtab Arturilt kogu energia, siis jätku meelde, et Arturi energia on ammendamatu. Kui Artur tahab puhata, siis ta läheb teeb sporti. Arturile meeldib väga oma trikiratas, millega ta kohe pärast lume sulamist välja ruttas. Esmalt jääb ta natuke tagasihoidlikuks, öeldes, et ega ta mingi proff ei ole ja võistlemas pole käinud, aga sealsamas elavneb kohe: „mulle meeldib hullult rattaga sõita, just see kiirus ja adrenaliin“.

Artur hindab vabadust, mis lubab olla ühel hetkel särgi ja kampsuniga või ülikonnas ettevõtja ja teisel hetkel kapuutsiga trikirattur. „Miks peaksidki mingid raamid eksisteerima? Kas ma oleksin siis õnnelik? Ei oleks,“ ütleb ta. Lisaks trikirattale teeb Artur mõningal määral kergejõustikku, käib jõusaalis ning ujumas. Kui lund ei ole, käib ta jooksmas, ikka 10 kuni 20 km korraga.

Arturile meeldib väga kõndida. Suvel kõnnib ta linnast koju ühe tunni ja kümne minutiga, aga mis siis. „Tunnen energiat kõndimisest,“ selgitab ta.

+PAKEND

Ometi on kõik kolm erinevat Arturit ühes kestas, nautides samu tegevusi, vaadates tulevikule sama pilguga. Arturi elu mõte on teha asju, mis talle meeldib. Samas rõhutab ta, et ega ta suur unistaja pole, ta on hoopis maksimalist, perfektsionist, kes, uskuge või mitte, ei tee enda sõnul midagi ilma läbi mõtlemata. Vastupidi, ta mõtleb, analüüsib ja siis mõtleb veel ja veel ja veel. Ei mingeid riske. „Pea on nii väike, aga seal on mustmiljon mõtet sees, kuidas nad ära mahuvad sinna?“, küsib ta.

Artur ei kipu kunagi ennast kiitma, ta ei taha tunnistada, et on julge („ma ei taju seda julgust, ma lihtsalt olen“) ega nimeta ennast milleski profiks. Seda enam rõõmustab teda, kui temalt nõu küsitakse, sest see tõestab midagi: et kui teed miskit, mis sulle meeldib ja teed seda hingega, siis inimesed märkavad. „Ja siis helistatakse, küsitakse ning sa oskad soovitada, kuidas võiks üht või teist asja teha. Kuigi olen noor ja kogemusi veel napib, üritan ikka anda hüva nõu“, lausub ta.

Artur mõtiskleb, et täiskasvanuelu on ehk liiga kiiresti temani jõudnud. Kiire iseseisvumine ja korralikud tööotsad juba ülikooli ajal on see, mida ta igaühele soovitab, kuid sellest on välja kasvanud üks suur soov. „Imelik unistus võib-olla. Tahan võtta ratta, fotokaamera üle õla, sülearvuti seljakotti ning minna. Minna kuskile Skandinaaviasse, näiteks Rootsi. Pildistada, nautida vabadust ja lihtsalt olla.“ Kuigi seni on kohustused teda kinni hoidnud, on kõik ikkagi kättevõtmise asi ja selleks tuleb lihtsalt aeg leida. Internet on tänapäeval igas metsas, kõik oleks teoreetiliselt võimalik.

„Nüüd viimaks mõistan, et kohustused ei saa kinni hoida. Inimene ise on see, kes hoiab ennast kinni või piirab oma võimalusi. Küll ma olen üks hetk üle kohustustest ning teen ära kõik, mida olen edasi lükanud. Eks näis, mida tulevik toob.“

***
Artur läheb ära. Mina jään veel kohvikusse, et ruttu esimesed emotsioonid kirja panna, enne kui need kiire maailma virvarri ära kaovad. Kümne minuti pärast olen Tallinna ülikooli peahoone ees, kui märkan, et Artur alles astub hoonest välja. „Näe, sa juba siin, ma jäin rääkima jah veel korraks,“ ütleb ta veel enne, kui telefonikõne peale tuleb. Oh, seda elutempot… Heidan pilgu hetkeks mujale ja mõtlen siis kontrollida, kas ta ikka läheb jalgsi, nagu lubas või võtab bussi. Aga Arturit ei ole enam. Ainult energiat on veel tunda.