Laulev sõjakorrespondent

On teada, et Ernest Hemingway teoste taust on niivõrd peensusteni läbi töötatud, et peegeldades isiklikult kogetud sõjasündmusi, on iga vihmahoog ja kaugusest kostev kahuripauk geograafiliselt ja kronoloogiliselt reaalselt toimunuga kooskõlas. Sarnaselt ei ole PJ Harvey (41, Polly-Jean, edaspidi Polly) jätnud oma kaheksanda stuudioalbumi materjali kui terviku juures õhku ühtegi silma ega kõrva kriipivat lohakust. See on täiuslikult viimistletud kontseptuaalalbum. Polly enda sõnade kohaselt olid esialgseks impulsiks ikkagi lüürika, mille kirjutamine vältas ligi kolm aastat. Jah, need sõnad käsitlevad peaasjalikult esimest maailmasõda, aga mitte ainult. See on patriotism, inglismaa ajalugu ja riikidevaheliste konfliktide tänapäev.

Pikaaegsete sõbermuusikutega (Flood, John Parish ja Mick Harveyga) koostöös valmis viienädalase sessiooni käigus Polly kodumaakonnas Dorsetis (Edela-Inglismaal) Eype küla kirikus varasemast õhulisem, folgilikum enamjaolt laivis koos salvestatud muusika ning tagatipuks tegi foto- ja videokunstnik Seamus Murphy veel igale rajale plaadil video. Hemingway oli omamoodi militaarne patsifist, valmis vastutama selle eest, et sõja agitaatorid saaks väärikalt hukatud. Polly on oma muusikas võtnud neutraalsema rolli. Tal pole olnud vahetut kokkupuudet sellega, millest ta laulab, aga see ei tähenda, et massiivne taustatöö poleks ilmselge. ”Let England Shake´il” ei ole esiplaanil tema isik, nagu tihtipeale tema karjääri alguses, vaid ta on portreteerija, kõneleja, kroonik.

Senine sisemine emotsionaalsus on nüüd rahulik ja väljapoole suunatud ning seda läbi erinevate sõjas kannatanud indiviidide pilgu läbi, kelle lugu Polly räägib. Ja justkui tundub, et Polly hääl sellel plaadil meenutab vahel kaevikus räpasena suitsetavat väsinud meest (sellele aitab kaasa ka härrasmuusikute mehine taustalaul), vahel piinavas teadmatuses teda koju ootavat naist. Üldiselt mulle ei meeldi, kui lauljanna enda häälega liigselt vigurdab. Ka Polly teeb seda liigselt, ent sellisel moel, et see muutub köitvaks. Nagu see tee üldiselt, mis Polly viimase plaadiga tänapäeval aina rohkem pinnapealsuse poole tüürivas popmuusika jaoks rajab, on ka ta häälekasutus sel albumil täiesti unikaalne.

”Let England Shake´i” materjali laivis esitades on Polly, sõjakoledustest nõretavatele laulutekstidele vastandudes laval nagu sulgedega ehitud ingel valges kleidis (või siis mustas), iga loo ajal ikkagi siiras, tagasihoidlik naeratus näol ja käes suhteliselt vähelevinud pill, miskisugune automatiseeritud akordivalikutega kandleline (inglise keeles autoharp). Nii meenutab ta oma naiselikkuses teist kaasaegset indiefolgi jumalannat Joanna Newsome´i. Spontaanselt tekkinud armastus selle kandle vastu on määranud tervele albumile iseloomuliku kõlapildi. Nagu Polly ise on ütelnud: ”Justkui kogu orkester oleks korraga sinu sõrmede käsutuses.”

Hemingway kirjutas romaani, Remarque ka, Kubrick väntas filmi, Coppola ka… ja PJ Harvey tegi albumi. ”Let England Shake” kui tühja koha täitnud sõjaalbum ja Polly kui siiani puudunud laulev sõjakorrespondent ei ole minu väljamõeldis. Polly on intervjuudes korduvalt need tiitlid endale ise omistanud. Ilmselt ei saa huvitavamal osal tänasest popmuusikast kunagi tulevikus ühiskonnale nii suurt mõju olema, kui näiteks kirjanduse maailmaklassikal endiselt tänapäevale. See plaat võiks vabalt olla gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse ja samaaegselt ka kohustusliku soundtrack’i nimekirjas, tingimusel, et õpilaste süvenemisastet pärast kontrolltöös ka kontrollitakse.