Kommentaariks 11. aprillil 2011 ilmunud artiklile. Arhitektuuri eriala päästmine tehnikakõrgkoolis

Aprillikuu Eesti Üliõpilasleht kirjutab Tallinna tehnikakõrgkooli (TTK) arhitektuurieriala päästmisest. Kirjutis edastab TTK rektori E. Lendi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) kõrghariduse osakonna juhataja M. Laidmetsa arusaamisi asjade seisust. Kahjuks ei olnud probleemi käsitlemisel jälgitud head ajakirjandustava – „audiatur et altera pars“, et lugeja oleks saanud ülevaate sellest, miks Tallinna tehnikakõrgkoolis probleemid üldse tõstatusid ja miks tekkis nende lahendamiseks initsiatiivgrupp. Käesolevas kommentaaris püüan avada neid probleeme, mis peaksid andma toimuvast terviklikuma pildi.

Alustagem mõistetest. Teatavasti kirjutatakse TTK poolt väljastatud diplomile, et vastav isik on läbinud rakendusarhitektuuri õppekava. Diplomile lisatakse „diploma supplement“, milles mõiste „rakendusarhitektuur“ (Applied Architcture) on arenenud riikides tundmatu. Siit tekkivad takistused TTK rakendusarhitektuuri diplomiga sisenemisel EL töö- ja haridusturule.

Seejuures ei ole küsimus ainult TTK arhitektuuriõppes, vaid mõistete väärkasutuses rahvusvahelises kontekstis tervikuna. Haridusliku taseme nimetus „rakenduskõrgharidusõpe“ ei ole Euroopas mõistetav. Lahenduseks oleks, kui Rakenduskõrgkooli seaduses kasutataks mõistet „bakalaureuseõpe“. Sellekohane Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu ettepanek on jäänud lahenduseta ja paljud rakenduskõrgkoolide rahvusvahelised probleemid kestavad.

Arhitektiõppe kontseptuaalsed seisukohad Euroopas aga vajavad ilmselt üldisemat selgitust. Valdavas osas (üle 80%) koolitatakse arhitekte tehnikaülikoolides tehnilise kompetentsi saavutamiseks. Ainult suurriikides (Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia jt) koolitatakse lisaks tehnikaülikoolidele arhitekte ka kunstiülikoolides. Nii näiteks seisneb Itaalia eripära suhteliselt suures hulgas arhitektide erakoolides, mida ei saa liigitada tehnikaülikoolide ega ka kunstikoolide hulka. Põhjamaade ja Baltikumi regioonis moodustab Eesti erandi, kus arhitektide ettevalmistus toimub Eesti kunstiakadeemias (EKA), pakkudes arhitektuuriõpet kunsti kontekstis. Vähene tehniliste ainete maht EKA õppekavas on tõstatanud probleemi, millele on juba mitmeid aastaid tähelepanu juhtinud Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Kinnisvara Haldajate Liit ja Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Nimetatud probleemi lahendamiseks on TTK rakendusarhitektuuri õppekavas, võrreldavalt EKA õppekavaga, tehniliste ainete mahtu suurendatud kolm korda.

2006. aastal TTK-s toimunud rakendusarhitektuuri õppekava akrediteerimise rahvusvaheline ekspertkomisjon andis õppekavale täisakrediteeringu seitsmeks aastaks ning soovitas avada magistriõppe. 2010. aastal läbi viidud üleminekuhindamine andis õppekavale koolitusloa 2013. aastani, viidates Ülikooliseadusele, mille järgi arhitektiõpe võib toimuda ainult ülikoolis.

TTK pingutused avada magistriõpet vajab Ülikooliseaduse muutmist, mis oleks ka võimalik, sest vastav EL direktiiv annab võimaluse arhitektiõpet läbi viia ka ülikoolitüüpi õppeasutuses, mida näiteks Saksamaal ka praktiseeritakse.

Kuna Eestis selles küsimuses konsensust ei olnud võimalik saavutada, leiti väljapääs TTK lõpetajate osalemiseks kaheksa EL kõrgkooli vahelises magistriõppe programmis. Kahjuks taganes uus juhtkond allkirjastatud lubadusest jätkata magistriõppega rahvusvahelisel tasandil. Tekkis ummikseis, mille lahendamiseks tekkinud initsiatiivgrupp tuli mõttele taotleda kogu õppekava üleviimist ülikooli, mis lahendaks probleemi seadusandlikkus mõttes, avaks juurdepääsu magistriõppele ning säilitaks õppekava polütehnilise suuna. Sobitumist TTÜ vastavasse õppekava gruppi võimaldab ka TTÜ-le Vabariigi Valitsuse poolt antud koolitusluba.

Väide, nagu ei oleks HTM kaasatud probleemi lahendusse, ei vasta tegelikkusele. Minister Lukast informeeriti õppejõudude poolt mais 2010. Detsembris kohtus ministriga vilistlaste ja üliõpilaste delegatsioon, milles osales ka hr Laidmets. Nendel kohtumistel oli teemaks alternatiivne lahend – õppekava viimine TTÜ-sse. TTK uue juhtkonna kaasamine probleemi lahendusse ei olnud võimalik probleemi eitamise tõttu. Küsimuse lahendus ei ole selles, et EKA-s avatakse lisaks viis kohta aastas magistriõppeks TTK lõpetajatele. See on kindlasti parem kui senine olukord. Probleem aga jääb, sest milline tulevik on ülejäänud lõpetajatel, keda on praeguseks juba ligi 300 ja kellest kolmandik sooviks edasi õppida. Milline on nendele omistatav kvalifikatsioon ja võimalused osaleda EL töö- ja haridusturul? Selles kontekstis jääb probleemiks mõiste „rakendusarhitekt“ või ka „tehnik-arhitekt“. Küsimus ei ole ka selles, kas kõik peavad saama edasi õppida. Ei pea, kui vastavaid võimeid ei ole, kuid võimalused peavad olema loodud võrdsetel alustel kõigile.

Kokkuvõttes, kas siis arhitektuuri eriala päästmine TTK-s on lahendus üliõpilastele ja vilistlastele?