Jaanus Kalde ehitab väikeste robotite armeed

Jaanuse ühikatoas on terve nurk tehnikat täis. Seal on karbid erinevate jublakate ja poolikute projektidega, jootejaam, laualambi sarnane valgusega hiigelluup ja peaaegu valmis 3D-printer. Laua peal on laiali poolikud robotid. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, saab kogu nurk vajamineva elektri mitte seinapistikust, vaid … akna peal olevast päikesepaneelist.

 

Õpib: arvutitehnika, Tartu ülikool, 2. kursus Töötab: AHHAA keskus, Tartu ülikooli robootika praktikumi ja riistvara projekti juhendaja, ESTCube’i tudengisatelliidi üks ehitajatest.

Kas sina olid see laps, kes neljandas klassis arvutitel operatsioonisüsteeme vahetas?

Tegelikult kuuendas. Aga sügavam tehnohuvi tuli siis, kui käisin Tamme gümnaasiumis ja mul polnud Tartus elades internetti. Siis hakkasin hoopis elektroonikat tegema. Põhikooli lõpuks oli mul elekter üsna selge, lisaks lugesin üht-teist veebist. Üritasin ka midagi ehitada. Alguses proovisin teha traadist elektroonilist püssi, kuid see ei tulnud välja.

…ja keskkooli lõpuks võitsid Robotexi gümnaasiumiarvestuses ära.

Jah, 12. klassis. See oli mu teine Robotex kolmest. See robot pidi tuba koristama ja minul suutis ta ühe maas vedeleva purgi sahaga ära koristada. See oli põhimõtteliselt mu esimene töötav, eesmärgiga robot.

 Mida sa veel ehitanud oled?

12. klassis projekteerisin ühele leiutiste konkursile pakendeid kokku suruva prügikasti. Tellimustööna olen valmistanud puldiga juhitava roboti, enda huviks tegin robotkäe. See oli inimkäest pisut suurem ja tugevam, laua külge kinnitatud, liikus hirmuäratavalt ja tõstis raskeid asju. Ma tahtsin talle tegelikult kaamera külge panna ja lõpuks oleks ta olnud võimeline minu lasertäpiga näidatud objekti haarama. Vahepeal oli väiksem robotkäpp ka, mis oli mõeldud arvutis oleva kujutise paberile väljajoonistamiseks. Aga ta liikus nii äkiliselt ja joonistas nagu 3-aastane, kes lööb harilikuga läbi paberi.

Hetkel üritan ehitada väikest robotite karja (Jaanus näitab üht valminud robotit, mis kujutab endast umbes viie sentimeetrise läbimõõduga toru koos tillukeste juhtmete ja kahe rattaga), et need oleks võimelised näiteks üksteist taga ajama, mustreid moodustama ja maa-alasid kaardistama. Tulevikus võiksid väikesed robotid näiteks Kuu maastikku kaardistada ja seal hooneid ehitada.

Ja siis on see 3D-printer, millega suve alguses alustasin.

Kui palju Eestis veel 3D-printereid on?

Kolm vist. Tartu kunstikooli oma näiteks prindib objekte pulbrist ja liimist, kihthaaval seda massi kokku pressides (väljaprinditud hammasratas tundub käes hoides olevat väga kõvast plastmassist). Kunstikooli printer sõltub aga oma hindade ja varuosade poolest täielikult oma maaletoojast. Minu omaga oleks ühe kuupsentimeetri printimise hind keskmiselt sada korda odavam, sest hakkan materjalina kasutama kõvemat versiooni kuumliimipüstoli omast, see on ka tavainimesele kättesaadav tehnoloogia. Mu printer on võimeline ka iseennast printima – selle osad on võimalik tema endaga välja printida, poest tuleb vaid elektroonikat ja kruve osta, millega osad üheks printeriks kokku monteerida.

 Miks on kasulik 3D-printerit omada?

See on ju kasulik, kui kodus on masin, mis toodab igasuguseid väikeseid jublakaid. Näiteks nagid või mänguasjad lastele. Tehnikainimestel on jällegi tihti mure, et mingit masinat ehitades saab selle juppe enne masina valmimist vaid arvutipildis mõõta ja vaadelda. Nüüd saab need ka vahepeal välja printida ja proovida, kas nad üldse omavahel kokku käivad. Põhimõtteliselt on mu printeris võimalik kasutada ka muid materjale peale kuumliimipüstoli liimi. Näiteks on maailmas masinaid, mis loovad ettejoonistatud asju suhkrust.

 Kas see oleks Eesti esimene koduses keskkonnas ehitatud 3D-printer?

Eestis vist jah. Kuigi sinna kanti asju on ehitatud, aga seda päris mitte.

Palju sa sinna raha oled sisse pannud?

Umbes 100 eurot elektroonika eest ja veel 50 eurot ülejäänud osade eest. Samas, rohkem polegi otseselt raha tarvis, ainult aega. Selle printima panek võtaks ainult sellega tegeledes veel umbes kaks nädalat. Raha läheks ainult toorainele, umbes 40 dollari eest saab kolm kilo materjali.

Aga siis oleks jälle see jama, et ta saaks ju valmis ja mul oleks vaja uut projekti. Mul on alati palju poolikuid asju käsil, see on nii mugav.

 Mida sa AHHAA-s teed?

Praegu loon neile veebipõhist mängu, kus saab taldrikule menüüst tirida erinevaid toiduaineid ja mäng arvutab kokku, palju see taldrikutäis mingeid aineid sisaldab ja milline on sealjuures looduslik jalajälg.

Varem tegin eksponaatidele elektroonikat ka, kuid seda pole enam vaja.

 Kas sinu arvates on Eesti tehnoloogiliselt arenenud ja innovatiivse riigi kuvand õigustatud?

Võrreldes kogu maailmaga on alust küll nii mõelda. Eestis on mõned väga huvitavad projektid. Näiteks tehislihased – veidrast materjalist lihas, mis tõmbleb, kui sinna voolu sisse lasta. See võiks potentsiaalselt asendada elektrimootorit. Või mannekeeniprojekt, kus inimene seisab veebikaamera ees ja programm salvestab kõik tema mõõdud. Seejärel saadetakse need tehasesse, kus on mannekeenid, kes paisuvad või kahanevad vastavalt inimese mõõtudele ja talle õmmeldakse seal selga täiuslikult istuvad riided. Või siis saab veebipoodides reaalselt oma mõõtudega riideid selga proovida. Niisiis natuke paistab riik tehnoloogias välja küll. Kuigi tegelikult see haru Eestis väga suur ei ole. Praktiliselt on lihaste ja mannekeeni puhul tegu samade inimestega. Tallinnas korraldati sel suvel varem vaid kuuel korral Euroopas toimunud mainekas robootika konverents, mis on selle eriala maailmas võrdlemisi kõva sõna.

Mis võiks olla järgmine samm Eesti jaoks?

Minu meelest võiks investeerida sellesse, et luua täielikult mehaniseeritud tehaseid, kus inimtööjõudu vaja ei ole. Selliseid veel Eestis ei ole, kuigi just see on põhjus, miks Jaapani ja Saksamaa majandussektorid väga suured on. See võiks küll olla tulevikuplaan, millele mõelda.