Jaak Aaviksoo – raudne parandaja

Avaneb uks, ukse tagant ilmub haridusminister Aaviksoo, ülikonnastatult muidugi. Meid juhatatakse kabinetti, kust pressifotodelt oleme harjunud nägema Tõnis Lukast. Istume. Õhus on autoritaarsust, ei teagi miks. Aaviksoo on täpne ja tabav. Teadlase värk. Niisiis, räägime asjast ja vaatamata kavatsustele rääkida ka muust, see ei õnnestu. Ikka asjast ehk haridusest on vaja rääkida. Aga nii ongi ju haridusministrile kohane?

BL: Kas teil on ehk meeles mõni oma üliõpilaspõlve mälestus? 
Ma ise elasin kodus, ma olen Tartu poiss. Aga muidugi – füüsikud ja kursusekaaslased elasid toonases vanas Pällis, mis nüüdseks on elumajaks tehtud. Eks me siis korraldasime neid pidusid seal uue ja vana Pelli vahepealt ja vahelduseks käidi muidugi Ülikooli Klubis, mis praeguseks on [korporatsioon] Rotalia käsutuses. Aga detailidesse ma väga ei laskukski – tänapäevased üliõpilased kujutavad seda elu sama hästi ette kui mina 40 aastat tagasi.

AA: Räägime nüüd ühel teemal, millest on viimasel ajal ja tegelikult ka varasemalt räägitud. Nimelt kõrghariduse kvaliteet – on öeldud, et on liiga palju kõrgkoole, nende tase on ebaühtlane… Millised on Eestis hetkel põhiprobleemid kõrgharidusega? 
Võib-olla need põhiprobleemid ongi seotud sellega, et erinevad ootused kõrgharidusele ei ole kõige paremal moel rahuldatud, ja mul on niisugune tunne, et selle kvantiteedi peale on rohkem tähelepanu läinud kui kvaliteedi peale. Mis see kvaliteet nüüd täpselt on, siin lähevad ka arvamused lahku. Ühed ütlevad, et kvaliteet on üks asi, teised ütlevad, et teine asi, ja see sõltub kõik sellest, missuguses ajalises perspektiivis asju vaadatakse. Ilmselt on probleemiks ka tulemuslikkus. Kui meil ikkagi on 70 000 üliõpilast kõrgharidussüsteemis ja 10 000 suudavad sealt välja tulla, see tähendab, et kümme aastat istub keskmine üliõpilane koolis – seda on natuke paljuvõitu. Ma arvan, et kindlasti on probleemiks õiglane ligipääs. Mul on väga raske uskuda, et nendele praegustele tasuta kohtadele pääsevad üliõpilased mingist väikesest hulgast keskkoolidest ja gümnaasiumitest ja kõikides teistes koolides on rumalamad või laisemad õpilased. Natuke liiga palju on erinevaid erialasid avatud kommertslikel alustel – kõlav nimetus erialale välja mõeldud ja arvatud, et siis on võimalik sealt nappidest tudengikandidaatidest rohkem kohale meelitada. Mul on väga raske mõista, kuidas Eesti riigis on võimalik hakata õpetama tuumafüüsikat. Tuumafüüsika õpetamiseks on vaja ka mingisugust akadeemilist kompetentsi, rääkimata laboratoorsest baasist, ja selle rajamine Eesti riigis käib ilmselt nii üle jõu kui mõistuse. Niisuguseid katteta ambitsioone on võib-olla liiga palju kõrghariduses.

BL: Te ütlesite, et kümme aastat on natuke palju. Kas kõrgkoolides tuleks kehtestada veidi militaarsem kord? 
Ei, ma ei tea, mis sel nüüd militaarsega pistmist on. Ma arvan, et oleks hea, kui inimesed lihtsalt omaksid võimalusi oluliselt suuremal määral pühenduda õpingutele. See on kindlasti üliõpilaste endi huvides ja ka avalikkuse huvides, et seda ressurssi kasutataks efektiivselt. Jääda kümneks aastaks ülikooli seinte vahele ei ole ilmselt kõige otstarbekam moodus hariduse omandamiseks.

AA: Te olete Postimehele öelnud, et Eestis on liiga palju kvaliteedi poolest kahtlasevõitu õppeasutusi. Mida tuleks nendega teha? 
Kehva kvaliteediga asutused peaksid oma kvaliteeti oluliselt parandama või siis lõpetama tegevuse. Mis seal ikka teha! Eks neid ole tasapisi vähemaks ka jäänud ja kvaliteedinõuded on olnud üks põhjus nende sulgemiseks või liitumiseks. Aga paraku on ka praegu see arv [liiga kõrge] – see ei ole nüüd minu arvamus, küsige ükskõik missuguse mõistliku inimese käest, kui palju siis 1,3 inimese kohta kõrgkoole tuleb ülal pidada. Meil ei ole nii palju õppejõudusid ega infrastruktuure – osa kõrgkoole siiamaani minu teada töötab lasteaiaruumides. See ei vasta just 21. sajandi arusaamistele kõrgharidusest.

BL: Kas kõrgkoolide maastik on pigem džungel või hästi rajatud park? 
Loomulikult on ta pigem džungel kui park. Seda võssakasvamist on siin veel mitmes muus valdkonnas ka. Ma ei ole selleski veendunud, kas oluliselt paljunenud õppekavad kõik on vajalikud, ja meil ei ole kindlasti mõistlikku vastust ka sellele küsimusele, kas kõiki asju peabki Eesti Vabariigis õpetama. Võib-olla mõnda asja ei suudagi Eesti-sugune riik õpetada. Kui soomlased, rootslased, taanlased ja norrakad jagavad omavahel vastutust kõrghariduse pärast, siis võib-olla Eesti peab ka mõtlema, miks nad nii teevad. Võib-olla sellel on mingi mõte.

AA: Praegune valitsus on oma programmi võtnud tasuta kõrghariduse küsimuse. Praeguste prognooside kohaselt, millal võiks saabuda see hetk, kus valdav osa üliõpilasi ei pea oma õpingute eest maksma? 
Praeguste kavade kohaselt tahaks sel aastal vastava seadusandliku baasi tekitada. Kui see baas on olemas, siis ma kujutan ette, et ligipääs tasuta kõrgharidusele peaks juba järgmisest sügisest avarduma. Kas me saame selle nüüd kohe tekitada kõikidele soovijatele või mingisuguste piirangutega, see vajab veel natuke läbimõtlemist. Aga see ei tähenda päris kindlasti mitte seda, et kõik üliõpilased, kes soovivad, võivad ükskõik kui kaua, ükskõik mida õppida. Päris niisugust luksust ei saa ükski riik endale lubada. Kui me räägime tasuta kõrgharidusest, siis eelkõige nende jaoks, kellel on olemas piisav motivatsioon ja suutlikkus täisajaliselt õppida eesti keeles.

BL: Miks Teie arvates see paanika lahti läks, kui sai selgeks, et Teist saab haridusminister?
Mina küll kuskil mingit paanikat näinud ei ole. Ma arvan, et ju seda paanikat keegi õhutab, kellel seda mingil põhjusel vaja on. Teie suust sõna “paanika” tuleb minu jaoks esimest korda, ma arvan, et enamus inimesi on selles osas suhteliselt neutraalsed. Eestis ei edene ükski valdkond ministri suva järgi või ei pea ükski valdkond kartma üht või teist lahendit. Igal süsteemil on oma arenguloogika. Kes on oma tegevuses seni mõistlikult tegutsenud, teeb seda rahulikult edasi ja kõige parem oleks, kui ei märgatagi, kui minister vahetub.

Võrreldes oma eelkäija Tõnis Lukasega, mille poolest Teie haridusministrina temast erinete?
Mille poolest me erineme, sõltub, kust poolt vaadata või mis see oluline erinevus on. Eks meie professionaalne taust ja elukogemused ole erinevad, tema on olnud nii ülikoolis teise eriala esindaja kui ka tegutsenud teises valdkonnas. Valdav osa minu elust on olnud teaduses, hulk aega sellest hoopis Eestist eemal ja üsna maailma tippteaduse serva peal. Pärast Eestisse tagasitulekut on seda ametimehe või bürokraadi ametitki tulnud pidada erinevatel ametipostidel. See on lihtsalt andnud teatud ettekujutuse ja arusaamise, mis ilmselt erineb Tõnis Lukase kogemusest ja arusaamisest. Aga põhilises osas ma arvan, et ettekujutus, et hariduspoliitika peaks nüüd kuidagi oluliselt teistmoodi välja nägema – seda hirmu ei ole. Eesti haridus on tegelikult päris hea, kuigi me seda kritiseerime ja asja eest, ma arvan.

BL: Teie endine kolleeg Toivo Maimets on öelnud, et kui Te midagi pähe võtate, siis Te selle ka ära teete. Kas see kehtib ka Teie kui haridusministri kohta? 
Ma arvan küll, et kui on jõutud mingisuguse otsuseni, et midagi on mõistlik ja otstarbekas teha, siis tuleb seda asja niimoodi teha, et see ka lõpuks teoks saab. Ei ole mõtet lihtsalt niisama proovida, et täna siin ja homme seal, ja siis järele ei jäägi midagi. Väga tihti elus võetakse liiga palju asju ette ja siis päeva lõpuks ei saada millegagi hakkama. Ma arvan, et oskus eristada olulist vähemolulisest ja see oluline asi, olgu neid kasvõi üks või kaks aastas, ära teha. Siis võib päris kindel olla, et aasta pärast on üks või kaks asja tehtud.

BL: Kas Te olete enda hinnangul hea inimene? 
Ma arvan küll, et hea inimene. Eks me kõik ole head inimesed, vähemasti püüame teha kõik selleks, et olla hea inimene. Vaevalt, et keegi saaks enda kohta kuidagi teisiti arvata. Omaette küsimus on selles, mida selles headuses tegelikult nähakse. Üks asi on niisugune deklaratiivne ja väline headus, teise inimese jaoks on olulisem pikaajalisem perspektiiv, kellelegi seisneb headus ainult nii-öelda takkakiitmises kõigele, mis maailmas sünnib, teise jaoks on headus see, kui öeldakse valusat tõtt ja nii edasi. Aga eks me kõik ole ühed head inimesed – mis me siin maailmas muidu oleme?