Tiit Land: teadlane, kes tuli koju

Intervjuu Tallinna Ülikooli vastvalitud rektoriga

Sisenen pisikesse, roheliste seintega kabinetti, mida ilmestavad mõned taimed ja seintel rippuv graafi  ka Tallinna linnast. Laua peal on mitmeid raamatuid ja õpikuid, mida enamus tudengeid kutsuksid ilmselt hellitavalt „telliskivideks“, näiteks ühe pealkirjaks on „Raku bioloogia“, mis paneb minusuguse humanitaari õlgu võdistama. Laua taga istub Tiit Land, Tallinna ülikooli uus rektor. Ta surub mu kätt ja vabandab, kuna peab enne intervjuu algust ühe kiire kõne tegema. Apple’i arvutiekraanil vahelduvad keemiast tuttavad kujutised ja rootsikeelne jutuvada elavneb ja siis jälle aeglustub. Kui kõne läbi, istub rektor hetkeks ja küsib, kus mina ja kaasas olev fotograaf õpime. Huvitavam oli muide tehnilist füüsikat õppiv fotograaf… Vastne rektor on suhtlemisviisilt vaba ja igapäevane, on näha, et ta suhtub ümerkaudsetesse kui võrdne võrdsetesse. Ta kõnemanneerid ei ole eestlaslikud, ta räägib kiiresti ja siiralt ja mis peamine, asjast.

Te olete pärit Võrust, käite seal veel tihti?

No rohkem jõuan sinna suviti. Isa on Võrust pärit ja elab praegu Tallinnas, suviti käime maal, aga jah väga palju enam ei jõua.

Ülikoolis käisite Tartus, milliseid mälestusi teil seoses sellega on?

Eredamad mälestused on ikka seoses üliõpilas eriti ühikaeluga, tollel ajal oli see ikka natuke teistmoodi. Elasin tollases Leningradi maantee 25 ühikas, mida nimetati Lenkaks. Tol ajal oli elu selline, et ühikas oli just nagu üks suur kolhoos ja näiteks,  kui Sul ei olnud leiba või soola, siis kõrval toast võis ikka võtta. Selliseid söömisijoomisi üle rõdu ääre oli ikka palju, kuigi nüüd on need rõdud vist kinni pandud? Olid natuke ohtlikud, keegi kukkus üle ääre (muheleb) Ühikas oli omamoodi sotsiaalne võrgustik, praegugi vaatan mõnikord facebook’is, et kust ma mõnda inimest tean ja tuleb meelde, et olime ju ühikas koos. Tollal suheldi rohkem teaduskondade vaheliselt, MarekStrandberg oli samas ühikas,temal olid juba siis sellised huvid, et  tegi näiteks ühika rõdupeal tulevärki ja pidi ülikoolisvälja visatama. Asi oli nimeltselles, et mingi koer lasi selle tulevärgi pärast jalga ja see koeoli parteikomitee esimehe oma

Miks te doktorikraadi Rootsis teha otsustasite?

See oli tegelikult juhus, paljuasju sõltub siin elus juhustest. Mu siht oli selge ja riigikord lagunes, 90datel väga paljud läksid välismaale ja minu juhendaja, kellega ma tegin omadiplomitöö, oli käinud praktiseerimas Stockholmi ülikoolisMa läksin kolmeks kuuks ja jubasügisel astusin doktorantuuri.

Mis teid  edasi Ameerikasse viis?

Ameerikasse minek oli astumine mööda loogilist rada, seskui ma doktoritöö ära kaitsesinsiis oli loogiline minna järeldoktoriks ja see oli jällegi juhuskuna minu doktoritöö juhendaja küsis ühel päeval, kas tahan minna ja järgmine päev vastasinma juba jaatavalt, kuna Ameerikas see dimensioon on ikka hoopis teine. Biotehnoloogia onnäiteks väga arenenud ja kus onrohkem raha, sinna minnakse. Tol ajal kui ma sinna läksin, siisselle instituudi aasta eelarve olnäiteks kümme korda suurem kui Eesti riigi eelarve.

Miks te pärast kümmet aastat Eestisse tagasi tulite?(Paljud ju ei tule?)

Eestisse tõi tagasi ikkagi sotsiaalne elukeskkond. Mul olikindel soov tagasi tulla, näitekspaljud tuttavad, kes elavad välismaal, ei käi Eestis, aga minakäisin perega ikka kogu aeg. KuAmeerikasse kolisime, mõtlesime, et käime seal ringi, aga lõpuks juhtus nii, et kõik puhkused veetsime tegelikult EestisSiin on sõbrad, perekond, tuttavad, saad oma keelt rääkida ja nalja visata. Ja materiaalne külg? Ei saa võrrelda kahte riikimaksusüsteemid on väga erinevad, neto sissetulek ei olegi nioluliselt suurem.

Aga kuidas te näiteks suhtute presidendi „talendid koju“ kampaaniasse?

(võtab hetke mõtlemiseks) Kampaania on… jah… ma arvan, et see kampaania on vajalik, et teadustada, et on vaja koju tulla, aga kas see on toimiv? Inimesed võivad ju koju tulla, aga mitte sellise kampaania pärast. Me võime ju rääkida „ajude äravoolust“, aga see ei ole õige suhtumine, me elame ikkagi avatud maailmas! On vaja ära käia, aga pärast ka tagasi tulla.

Kuulge, aga miks te üldse keemiaga tegelete? Mida see teile pakub?

Keemia, see on mulle huvitav. Eks kõik saab ju alguse koolist, mäletan, et Võrus oli kaheksa klassiline kool ja seitsmendaskaheksandas klassis mõtlesin, et lähen õpin keemiat. Keemial on ju ka erinevaid külgi, siis kui alustasin, oli näiteks biokeemia suhteliselt uus ala, praeguseks on areng ikka meeletu. Interdistsiplinaarsus on keemia puhul väga oluline. Ma olen keemik, doktoritöö tegin neurokeemia kohta, siis tegelesin jälle biokeemiaga, omakorda on see ju seotud molekulaarmeditsiiniga.

Mis sundis teid ülikooli rektoriks kandideerima? Kas rektori töö ei ole mitte ajamahukam kui keemiaprofessori oma?

Jah, on küll ajamahukam, aga eks see mingil määral on väljakutse, ma väga pikalt ei mõelnud. Tallinna Ülikool, või osa sellest, on küllalt noor, loodi ju alles de facto kuus aastat tagasi, järelikult areng võiks olla dünaamiline ja ma näen Tallinna Ülikoolis potensiaali.

Te ei karda, et paberitöö teadustööd varjutama hakkab?

Nojah, näiteks ei jää aega käia laboris ja teha katseid, aga võibolla see aeg siiski tekib. Kindlasti ma teen kõik selleks, et side ära ei kaoks (vaatab ruumis ringi) seda ei juhtu.

Kas teie abikaasa Kadri Land oli teie otsusega päri?

Abikaasa oli jah päri, ta töötab valdavalt Stockholmis, aga me näeme nädalavahetuseti ja suhtleme ka näiteks Skype’is, täna just sõin hommikust ja ajasime juttu. Me oleme niimoodi harjunud, et me oleme üks eesteine taga

Kuidas nüüd siiski on, olete te teadlane või rektor ehk tippjuht?

Rektorina ma olen rohkem uht kui teadlane, see on paratamatus. Aeg seab ju omad piirid a rektorina teadusega tegelda on pea võimatu.

Räägime natuke otseselt ülikoolist ka. Kuidas ikkagi selle igivana Tartu ja Tallinna vastasseisuga on?

Ma arvan, et ülikoolid peaksid olema liitlased, kuigi teatud mõttes oleme muidugi konkurendid, kuna me ju konkureerime üliõpilaste pärast, aga konkurents on ainult hea, sest see aitab vältida „konnatiigistumist“. Selline vastaseis tuleb riigi rahastamismudelist, ei ole motivatsioonimehhanismi, et teha koostööd. Kuna demograafi  line kõver hakkab langema ja üliõpiasi hakkab vähemaks jääma, siis võiks pigem koostööd teha.

Kas teie hinnangul on see pigem hea või halb, et tudengite arv kahaneb?

See on nii ja naa, nii hea kui halb. Pidevalt räägitakse sellest, et ülikooli on liiga lihtne saada ja me toodame liiga palju inimesi, kellele pole tööd pakkuda, aga ma ei usu seda, sest kui vaadata statistikat, siis kõige rohkem töötuid on ikkagi kõige rohkem põhiharidusega inimeste seas. Riik kindlasti vajab aga rohkem doktorikraadiga inimesi! Kvaliteeti saab tõsta ja hea aspekt on ka see, et me saame üliõpilastega rohkem tegeleda.

Kvaliteedist rääkides… mis on Tallinna Ülikooli tugevused teiste ülikoolide ees?

Eem… ülikool on suhteliselt kompaktne ja laiapõhjaline, rohkem tuleks teha erinevate valdkondade vahel koostööd ja see kindlasti parandaks kvaliteeti. Nagu ma ennist ütlesin, ülikool on dünaamiliselt arenev.

Mis järgmise viie aasta jooksul Tallinna Ülikooli juures muutuma hakkab? Rein Raud pani näiteks viimaste aastate jooksul palju rõhku ülikooli välissuhetele, kas jätkate seda rada?

Kaks asja, mis mulle meeldivad Rein Raua ametiaja juures on rahvusvahelistumine ja teadustöö – need kaks külge on kindlasti olulised. Teadustöö osakaalu suurendamine kiirendab arengut. Üliõpilased tuleb võimalikult kiiresti teaduse uurde viia! Teisel kursusel juba kindlastiö Nominaalaeg on ju väga lühike, nii et doktoriõpet tuleb rohkem propageerida. Maandus on üks valdkond, mida proovime paremaks muuta. Inimesed tahavad ju stabiilsust näha, stabiilsuse jaoks on aga keskkonda vaja, nii et tahaks, et mõned hooned saaksid selle aja jooksul valmis.

Olete mõnedes intervjuudes rääkinud ka 3+2 süsteemi vigadest, kas teie arvates oleks parem, kui inimene ülikooli tulles arvestaks kohe, et ülikool on lõpetatud alles siis, kui on tehtud ka magister?

Jah, ma tutvusin 3+2 süsteemiga Stockholmi ülikoolis, kus ma olin prodekaan, süsteemi miinus on see, et meil on bakalaureuse õppeaeg palju pikem kui magistriõppe oma, millega me soodustame seda, et inimesed ei lähe edasi õppima, kuna me ei taga neile võimalusi kohe edasi minna. Anname neile kolm aastat haridust, see ongi kõrgharidus, siis lähevad need inimesed tööturule ja näevad, et neil ei ole seal asja, kuna nad ei ole spetsialistid.

Kas asi on siis selles, et bakalaureuseõpe on liiga üldine?

Jah, kui mõelda selle peale, mida jõuab kolme aastaga õppida, siis kolme aasta jooksul ei saa õppida midagi süvendatult…Muide, kas te olete käinud mõnes Tallinna ülikooli ühiselamus? Ma olen käinud Karu tänaval, aga ma ei ole veel kahjuks kõikidesse jõudnud, kuigi plaanin minna veel enne ametisseastumist. Tingimused on küllparanenud, kuigi halb näide olimuidugi Pärnu maantee ühiselamu, kus lagi kukkus sisse. Ühikad peaksid olemas soodsamad, et need oleksid konkurentsivõimelised. Me peame kamõtlema nende tudengite pealekellel on majanduslikult raske.

Kui jutt juba raha peale läkssiis kas näiteks linnavalitsuse otsus mittetallinlastesttudengitele ühistranspordikuukaardi hinna tõstmisekson teie arust põhjendatud?

Minu hinnangul see ei ole põhjendatud…Tallinna linnavalitsus soovitas ju kallima pileti ostukskasutada raha, mis muiduminevat õllele…(naerab) See ei ole nüüd heanäide, sest õlu on ikka suhteliseltkallis, õlle raha peaks üliõpilastele jääma ja seda raha ei tohiksküll ära võtta, aga minule isiklikult see vahe tegemine ei meeldiKui mina käisin ülikoolis, oliväga tore, oli stipendium, midasai, kui semestri lõpuks ei olnudühtegi kolme. Praegune süsteem sunnib üliõpilasi aga tööl käima, kui ei ole just rikast peret. See on ikkaväga suur probleem!

Lõpetuseks, mida te inimestes hindate?

Ma hindan julgust olla kriitiline ja otsekohene, seda hindan. Siirust hindan ka, aga seda on kahjuks raske mõõta…