|
|
KUULUTA SIIN! Tahad, et sinu kuulutust loeks iga päev sajad üliõpilased? Kuuluta Üliõpilaslehe veebiküljel.
Veel kuulutusi... |
| Sveni peamine missioon on tuua rohkem puuetega noori kõrghariduse juurde. Foto: Rasmus Jurkatam |
Kui Sveniga suhelda näiteks telefoni või meili teel ning lugeda noormehe tegemistest tema endaga vahetult kohtumata, võib üllatada fakt, et tegu on ratastoolis inimesega. Niivõrd palju sarnaneb ta iga teise tudengiesindajaga, kellel on pidevalt mingid projektid teoksil, sorav jutt, ja kes oma energilisusega innustab teisigi.
Saan Sveniga kokku tehnikaülikooli kuuenda korpuse fuajees. Intervjuu toimumiskohaks on meil kokku lepitud korrus kõrgemal asuvad esinduse ruumid. Tervitused vahetatud, tõuseb Sven äkki kärmelt ratastoolist püsti ning on mõne hetkega juba poole trepi peal. Kohe jääme mina ja fotograaf mitme astme võrra maha.
Sven saab hulga toiminguid teha ka püstijalu, kuid kahjuks kõik tema saatusekaaslased seda ei suuda ning ka seetõttu otsustas ta omal ajal esindusse kandideerida. TTÜ hoonete kohandamise invaliididele sobivaks on Sven võtnud südameasjaks. «Ma vastutan (esinduses) selle nii nimetatud invaprojekti eest. Meie sooviks on, et peahoone saaks selle järgi kohandatud,» ütleb esinduse sotsiaaltoimkonna liige.
Ta loodab, et nende eestvedamisel paigaldatakse õppehoonetesse vajalikud käsipuud, kaldteed ja tõstukid ning ka ühiselamutesse tehakse toad erivajadustega tudengite jaoks.
Peale esinduse kuulub ta ka MTÜ-sse Händikäpp, mille lõid 13 aastat tagasi puudega noored, kes otsustasid hakata iseseisvat elu elema. «Me ei tee liikmeskonna puhul eriti vahet, kes on puudega, kes mitte. Meie arvates on võimalik tulemusi saavutada koostööga. Me ei tahagi mingeid erisusi, vaid et oleks tagatud ligipääs haridusele.»
«Tean oma kogemustest, kui oluline on see, et maast madalast eakaaslastega suhtled – siis oled palju avatum ja julgem, tead, kuidas maailmas asjad käivad. Samas neil inimestel, kes meiega kokku puutuvad, kaovad igasugused eelarvamused ära. Minu arvates ongi kõige tähtsam, et inimesed saaksid hariduse juurde, selle asemel, et õppida kodus või kuskil erikoolis. Kui nad on intellektuaalselt võimelised õppima, siis nad peaksid seda saama. Sama olen üritanud nii Händikäpas kui ka siin esinduses selgitada.»
Hobiks arvamuste loomine
Sveni tõekspidamisi peavad kindlasti paljud arvestama. Tema hobiks muu hulgas on erinevate artiklite ja esseede kirjutamine. «Minu kirjutamisressurss läheb suuresti just selliste pöördumiste ja seisukohtade peale. Kui ma näen, et miski võiks teistmoodi olla, siis ma kirjutan sellest, kuidas minu meelest olla võiks. Omal ajal olen ka sahtlisse kirjutanud.» Ehkki Svenile meeldib oma mõtteid avaldada, ei soovi ta end poliitikaga siduda. «Üks põhjus on see, et millegi pärast inimesed ei suuda siis enam kuulata seda, mida sa tegelikult ütled, vaid hakkavad arvama, et räägid ainult mingisugust masinlikku juttu oma erakonnast ega suudagi rohkem mõelda,» ütleb Sven, kuid lisab, et Eesti riigis temale hingelähedases valdkonnas praegu kõik korras pole.
«Praegu on ikkagi nii, et töölkäimiseks sõidab puudega inimene eritranspordiga oma raha peaaegu maha,» seletab ta elavnedes. «Sa töötad ainult selleks, et kodust välja saada.»
Tema kolleeg Erik Tammesson esinduse sotsiaaltoimkonnast sõnas, et arvamusavaldustega ei paku Sven üle. «Ego pole tema juures näha. Temaga on väga vahetu suhelda, tegemist on sümpaatse kaastudengiga, kellel on alati ideid ja kelle tegevused on läbimõeldud. Oma viisakusega suudab ta probleemides lahendusteni jõuda.»
MTÜ Händikäpa aseesimees Margit Rosental lisab, et Sven on julge ja loov inimene, kellel jätkub põnevaid ideid, kuid teine kord ei säästa ta ennast nende teostamisel piisavalt. «Hulljulgus on tema miinus. Igasuguseid asju on tore ette võtta, aga mõnikord jääb ta jänni aja planeerimisega. Isiklikule elule ja õppimisele ei ole aega, soovitaks rohkem seda tähele panna.»
Endasuguste aitamine
Sven Kõllamets on pärit Hiiumaalt. Koos täiesti tervete eakaaslastega lõpetas ta Kärdla Keskkooli ning seda nii edukalt, et lisaks lõputunnistusele suruti pihku ka hõbemedal. Kooli kümnendas klassis tekkis noormehel huvi geenitehnoloogia vastu, mida ta ka Tallinnasse õppima tuli. Kaastudengite kiitmisega ta kitsi pole. «Ütlen suured tänusõnad oma kursakaaslastele, kes tulid mulle appi ja aitasid loengutesse jõuda, tõstsid mu tooli treppidest ja olid väga palju abiks.»
Nagu aktiivsed tudengid sageli, on ka Sven hetkel akadeemilisel puhkusel ning koolis ootab tegemist lõputöö ja veel mõni aine.
Tulevikus ei välista noormees erialasele tööle asumist, kuid tema peamine missioon on tuua rohkem puuetega noori kõrghariduse juurde. «Minu unistus on, et oleks rohkem selliseid noori nagu mina, siis ei peetaks seda millekski eriliseks, mida mina teen,» lisas Sven.
«Tegelikult on minust palju erilisemaid inimesi, kelle saavutused on suuremad, aga neil ei ole lihtsalt kas raha või enesetunde tõttu võimalik nii palju ringi liikuda. Iseäranis siis, kui sa oled oma kooli lõpetanud erikoolis, kus on sinule mõeldud kava ja kus sa suhtled ainult omasugustega, ei julge sa alguses oma arvamusega nii väga välja tulla ja võib-olla seda arvamust polegi.»
Peab suhtlemisoskust tähtsaks
Noormees soovib ülikooli lõpu järel võtta juurde mingi kõrvaleriala seoses suhtlemistehnikatega, kuna hoolimata sellest, et teda peetakse heaks suhtlejaks, usub ta, et seda läheb tulevikus vaja. «Geenitehnoloogias, ma usun, on võimalik tööd leida kas või nõustajana, et näiteks millisel juhul on abort kaalutletatav ja millisel juhul mitte. Teinekord hirmutatakse emad-isad liialt ära,» arvab Sven.
«Tegelikult nendele, kellel ei ole puuet, tuletaksin meelde, et ka ratastoolis istujad on normaalsed inimesed,» paneb Sven lõpetuseks südamele. «Nad on täiesti tavalised inimesed, millest nendega suheldes ka aru saaksite, aga mida võiksite eeldada juba varem.»
Veebitoimetaja: veebitoimetaja@yliopilasleht.ee. Reklaam: reklaam@postimees.ee
